Overtouni sild — kummaline paik, kus koerad enesetappe sooritavad
Koerte enesetapu-punkt asub silla parema külje kahe viimase rinnatisetorni vahel — just sealt on teadaolevalt kõik koerad surmahüppe teinud, vahendab Oddity Central.
Mis veelgi pentsikum, peaaegu kõik taolised juhtumid on aset leidnud pilvitutel, päikselistel päevadel ning koerad on alati olnud mõnest pika koonuga tõust — kollid, retriiverid ja labradorid
Loomadega jõhkrutsemise vastu võitlemise Šotimaa ühenduse SSPCA esindaja Dorren Grahami osutusel on tegu tõesti südantlõhestava mõistatusega. "Paljude lemmikud on seal hukkunud ning nüüd püüavad koeraomanikud välja uurida, miks loomad hüppasid," nendib ta.
Mõistagi on esile kerkinud mitu teooriat, millega silla kummastavat mõju koertele selgitada püütakse.
Kurikuulus sild ise ehitati 1895. aastal kalvinistist lord Overtouni korraldusel. Kuninganna Victoria valitsusperioodist aegse 15 meetri kõrguse rajatise alt voolab läbi Overtoun Burni oja.
Kõige levinum hüpotees on samas ka kõige vanamoodsam: arvatakse, et sillal kummitab.
Kuulduste kohaselt olevat kohalik elanik Kevin Moy 1994. aastal visanud sillalt alla oma sülelapsest poja, sarjates teda Antikristuseks. Veidi hiljem üritanud mees endalt samas paigas elu võtta, ent edutult. Hiljem olla ta öelnud, et sillal kummitab.
Ka keldi mütoloogiast leiab vähemalt ühe selgituse — nimelt, et Overtoun on "õhuke koht" ehk piirkond, kus hauatagune ja maine ilm teineteisele kõige lähemal asuvad.
Kuna koerad on inimestest tundlikumad, arvatakse, et nad tajuvad paremini hüpoteetilisi "võnkeid", mis kummalist käitumist esile kutsuvadki. Küsimus, kas koeri tõesti ehmatab miski ebamaine, mis neid end surnuks hüppama ajendab, on seni siiski vastuseta.
Üleloomulikke hüpoteese kummutada üritanud koerapsühholoog dr David Sands avastas midagi mainimisväärset — nimelt elutseb sillaaluses võsas tema vaatluste põhjal otsustades nii hiiri, naaritsaid kui ka oravaid. Neist mõne lõhn võiski õnnetuid koeri alla hüppama meelitada.
Selgitamaks välja, millise looma lõhnaga kõige tõenäolisemalt tegu võib olla, viis dr Sands läbi katsed, mille raames testis kõigi kolme lõhna toimeid kümne koera peal.
Seni on tema pakutud selgitus kahtlemata kõige usutavam — naaritsate vänge lõhn, mis kuiva ja päikselise ilmaga võimendub, võis hea haistmisega koerte jaoks olla vastupandamatu.
Miks aga peaksid koerad ihkama rünnata just neid naaritsaid, kes selle konkreetse silla all elavad, kui Šotimaal leidub ometi veel 26 000 muud silda?
Dr Sands usub, et vastus sellelegi küsimusele on proosaline: "Koera silmade kõrguselt vaadates varjavad silla graniitdetailid ja 45 sentimeetri paksused külgseinad suure osa looma vaateväljast ning blokeerivad igasuguse heli. Just seetõttu hakkabki ainus neis tingimustes toimiv taju — haistmismeel — töötama ületuuridel."
Niisiis tuleb jälle välja, et ka kõige kummastavamatel nähtustel on sageli üsna narrid selgitused.
