Masingu ema oli aadlisoost sakslanna, isa aga eestlane, mistõttu oli talle eesti keel hästi tuttav ning ta mõistis ka, et tähestikku tuleks keele paremaks väljendamiseks täiendada. Ta soovis juurde tuua kaks märki. Üks neist on täht, mida tänapäeval õ-na tunneme, lisaks arvas ta, et vaja oleks ka peenendusmärki. See idee siiski ei realiseerunud.

Leheküljel virumaa.ee on 2002. aastast pärinevas artiklis refereeritud Arnold Kase raamatut "Kuidas tuli õ-täht eesti keelde" ja selle põhjal oli Masingu õ algul teistsugune. tavalise o kohal olid kaks punkti ja nende vahel püstine kriips, ent seda oli küllaltki ebamugav kirjutada. Seetõttu kaalus Masing seda lihtsustada ning keegi soovitas talle punktid ja püstkriips asendada loogelise joonega - nii läkski.

Neli aastat hiljem ilmunud brošüüris “Vorschläge zur Verbesserung der Ehstnischen Schrift” märgib Masing, et õ on üldist poolehoidu leidnud. Vastu olevat ainult mõned üksikud - pastor Hirschhausen ja Saaremaa Selts - pole ime, neile on see siiani suhteliselt võõras häälik.

1822. aastal ilmunud "“Marahwa Näddala-Lehhe” 6. numbris kirjutab Masing, et senine maakeele kiri oli puudulik, sest puudus “üks pohkstaw meie Abitsas“, nimelt õ.
Selle kirja selgituseks näidatakse lehes, kõigepealt, kui vajalik on uus märk õ. Kui enne kirjutati ühtemoodi kört ja kõrt, siis nüüd kirjutame “kört keeb paddas, kõrt künnan süggise, tüe juures on waewa, tõe tundmine annab tarkust, öe pimmedust kardan, õe surma pärrast nuttan”

Õ-tähe sünnipäeva puhul toimub täna Tabivere rahvamajas ja Äksis keelekonverents, mille korraldajaiks on Emakeele Selts koostöös Õpetatud Eesti Seltsi, Tartu Ülikooli eesti ja üldkeeleteaduse instituudi ning Eesti-uuringute tippkeskusega (Euroopa Liidu Regionaalarengu Fond).