Neli põhjust, miks reisilennukites pole langevarje reisijate jaoks

 (108)
Neli põhjust, miks reisilennukites pole langevarje reisijate jaoks
Foto: Andres Putting

Põhjuseid, miks kommertslennuliinide istmete alla pole hea mõte langevarjusid paigaldada, on vähemalt neli.

1. Langevarjud on suured, rasked ja kallid. Need võtaksid lennukites palju ruumi ja lisaksid palju kaalu. Samuti tuleks neid regulaarselt inspekteerida ja ümber pakkida.

Lennuki varustamine mitmesaja langevarjuga kergitaks lennukulusid märkimisväärselt.

2. Reisijad pole läbinud langevarjurikoolitust. Ilma minimaalse väljaõppeta ei oskaks suurem osa reisijatest langevarju endale isegi õigesti selga kinnitada, rääkimata selle õigeaegsest avamisest ja ohutust maandumisest.

Isegi maapinnal ja kiirustamiseta pole langevarju selgasaamine lihtne ülesanne. Kitsas lennukis pingelises olukorras oleks hüppeks valmistumine veel märksa keerulisem.

3. Tüüpilisest reisilennukist langevarjuga hüppamiseks pole mugavat viisi. Langevarjuhüpete sooritamiseks kasutatakse erikonstruktsiooniga lennukeid.

Tavalise liinilennuki külgmisest uksest või avariiväljapääsust välja hüpates tabaksite kõigepealt tõenäoliselt tiiba või saba. Salongi tagaosasse tuleks mugavaks väljahüppamiseks ehitada spetsiaalne kaldplatvorm.

4. Olukordi, kus langevari võiks kellegi elu päästa, tuleb ette üliharva. Langevarjude edukas kasutamine eeldab, et õnnetus lennukiga leiab aset maismaa kohal päevasel ajal ja et lennuki ohutuks maandamiseks puudub vähimgi lootus, ehkki samal ajal oleks piisavalt aega kõigi reisijate lennukist välja toimetamiseks.

Reisilennunduse ajaloos pole selliseid olukordi ette tulnud praktiliselt kunagi, ja neilgi üksikutel puhkudel, mis sellistele tingimustele vastasid, nagu 1989. aastal USA-s Iowa osariigis United Airlines’i lennuga 232 juhtunud õnnetus, oleks hüppamise ja lennukisse jäämise ohud olnud umbes ühesuurused.