Nauru: tõelisest fosforiidimullist paarikümne aastaga pankrotistunud riigiks

 (57)
Nauru: tõelisest fosforiidimullist paarikümne aastaga pankrotistunud riigiks
NauruWikimedia commons

Täna, 45 aastat tagasi astus maailmakaardile uus riik - keset Vaikset ookeani asuv, meie Naissaarest vaid veidi suurem Nauru. Õnne ja jõukust tõi see iseseisvus küll, nimelt miljoneid fosforiididollareid, kuid nüüd on end liiga rasva söönud naurulaste pidu otsa saamas.

Kui vaadata Austraalia võimu aluseid kaadreid Naurust enne 1968. aastat, näeme lõbusaid ja saledaid inimesi. Juba 20. sajandi alguses oli saarel hakatud kaevandama fosfaate, ning majanduslik sissetulek oli saare ligi 7000 elanikule seega garanteeritud, tööjõudu tuli väljast sissegi tuua.

Iseseisvus anti saarele kätte, sest koloniaalvaldused tuli ära kaotada, ka Austraalia hooldusõigused saare üle said otsa. 1970. aastal ostis Nauru valitsus ka Austraalialt kaevandusõigused tagasi, ning sellest ajast peale nägid saare elanikud üht suuremat sisemajanduse kogutoodangut elaniku kohta kogu maailmas.

Naurulased arvasid, et nende varud on lõputud, pidades end Vaikse ookeani Kuveidiks. Iga kodanik sai garanteeritud sissetuleku fosforiidifondist, riigi palgale võeti järest rohkem ametnikke, mustema töö tegid ära aga sisse toodud võõrtöölised. Melbourne'i on ehitatud ka 52-korruseline pilvelõhkuja Nauru House. Ja naurulased kaotasid tegelikult vajaduse tööd teha. Tagajärjed on näha - Nauru elanikud on ühed kõige ülekaalulisemad maailmas. 97 protsenti meestest ja 93 protsenti naistest.

Seotud lood:

Paraku kaevati saar oma peamisest maavarast tühjaks ja 2000. aastaks olid fosforiidivarud sisuliselt otsas. Nüüd on naurulastest 90 protsenti töötud, olles harjunudki elama riigi ülalpidamisel, nii fosforiidifond kui ka riigieelarve on tõsistes raskustes, tagajärjeks muidugi ka poliitiline kriis. Kui Austraalia poleks sinna oma immigratsioonilaagrit ehitanud, oleks see tühjaks kaevatud riik üldse kasutuks osutunud.