Namiibia ja Austraalia haldjaringid said seletuse

 (32)

Ida-Aafrika rohumaid täpistavad korrapärased "haldjaringid" on külvanud teadlaste hulgas hämmingut juba kümneid aastaid.

Nüüd on miljoneid analoogseid ringe silmatud ka kümne tuhande kilomeetri kaugusel, pakkudes nende tekkemehhanismile viimaks ühest seletust, kirjutab ERR Novaator.

Kuigi vaime, väiksemaid jumalusi ja maaväliseid olendeid ei peeta vähemalt teadlaskonna silmis enam ammu elujõulisteks selgitusteks, pole võimalikest mehhanismidest puudust.

Mõned on näiteks viidanud oma elutegevusega teisi mürgitavatele taimedele, teised aluskivimitest õhkuvale radioaktiivsele gaasile.

Ameerika Ühendriikide teadusakadeemia toimetistes ilmunud üksikasjalikuma selgituse kohaselt vajavad suuremaks kasvavad taimed rohkem vett ja muudavad oma ulatuslikuma juurevõrgustikuga ümbritsevat pinda pudedamaks, mille mõjul imbub vesi pinnases just nende suunas.

Kui suuremate taimede lähistel kasvavatele riigikaaslastele tuleb see ainult kasuks, siis neist kaugemale jäävad taimed hakkavad selle toimel närbuma.

Paarimeetrise läbimõõduga sõõridel tekkivad üksikud veekonfliktid laienevad kümnetele ja kümnetele ruutkilomeetritele.

Sisuliselt näib olevat seega tegu järjekordse näitega Turingi mustritest, mida kirjeldas inglise matemaatik Alan Turing sebrade triipude kontekstis juba 1952. aastal.

Loe täisteksti ERR Novaatoris!