Murphy seadustele pani aluse eksperiment, milles ta juhuslikult osales
Aastal 1949 tehti Californias asuvas Edwardsi sõjaväebaasis projekti MX981 katseid, et määrata täpselt kindlaks, mitut g-d (gravitatsioonijõu kordset) inimene suudab taluda. Loodeti, et tulevikus saab selle eksperimendi tulemusi kasutada paremate lennukite ehitamiseks.
Projekti töörühm kasutas lennuõnnetuse jõu matkimiseks rakettkelku, millele pandi nimeks Gee Whiz (eesti keeles ’ossa pauk’). Kelk liikus 800-meetrisel rajal rohkem kui 320-kilomeetrise tunnikiirusega ning peatus seejärel järsult vähem kui sekundi jooksul. Probleem seisnes selles, et tõepäraste tulemuste saamiseks tuli katseid teha päris inimesega. Vabatahtlikuks katsejäneseks pakkus end õhujõudude raviarst kolonel John Paul Stapp. Mitme kuu vältel tegi Stapp rakettkelguga arvukalt ränki sõite. Ta kannatas vapralt ära murtud luud, peapõrutused, lõhkenud veresooned silmades – kõik teaduse nimel.
Siin tuleb mängu kapten Edward A. Murphy Jr – õhujõudude insener, kes külastas üht neist katsetest puhtjuhuslikult. Murphy ei läinud rakettkelku uudistama tühjade kätega, vaid tõi kaasa paki sensoreid, mis olid võimelised täpselt mõõtma rakendatavate g-de hulka, muutes katseandmed usaldusväärsemaks. Sensorid tuli kinnitada Stappi kelgu küljes hoidvatele rihmadele.
Sel päeval juhtunu kohta on erinevaid versioone aga järgnev peaks andma sündmustest üsna tõepärase pildi:
Esimesel katsel pärast sensorite kinnitamist saadi tulemuseks null, sest kõik sensorid olid valesti ühendatud. Nimelt sai sensoreid paigaldada kahel viisil ja kõik nad olid ühendatud valesti.
Pärast vea avastamist veeretas Murphy süü torisedes ühe tehniku kaela, öeldes: „Kui midagi saab teha kahel moel ning üks neist lõppeb katastroofiga, siis valib ta tingimata just selle mooduse.”
Veidi pärast seda suundus Murphy tagasi oma kodubaasi Wright Airfieldi. Stapp aga, kes oli tuntud oma huumorisoone ja kiire taibu poolest, mõistis Murphy tabava ütluse universaalsust ning mainis ühel pressikonverentsil, et raketitiim saavutas head ohutustulemused just tänu sellele, et nad olid tuttavad Murphy seadusega.
Stapp sõnastas Murphy ütluse pressile ümber nii: „Kui miski saab untsu minna, siis ta ka läheb”.
Rohkemat polnudki tarvis. Tsitaat ilmus lennundusajakirjades ja leidis varsti tee ka popkultuuri. Laiema kuulsuse pälvis Murphy seadus 1970ndatel ilmunud samanimelise raamatuga.
Mitu raskuskiirendust?
Veidi ka g-dest: Kitty O’Neil püstitas 1977. aasta juulis Californias kuivanud El Mirage’i järvel 400 meetri pikkusel rajal kaks kiirendusrekordit. Ta saavutas paigaltstardist suurima lõppkiiruse, samuti osutus parimaks selleks kulutatud aeg 3,72 sekundit. Kiiruseks mõõdeti hämmastav 632,1 kilomeetrit tunnis. Keskmine kiirendus sõidu ajal oli 47,1 meetrit ruutsekundi kohta, mis on 4,81 korda suurem raskuskiirendusest – lühidalt 4,81·g.
Dr John Stapp, New Mexicos asuva Hollomani Õhujõudude Baasi kolonel, kinnitati 1954. aasta detsembris rihmadega üheksa raketiga rakettkelgu istmele. Kui raketid süüdati, kiirendas see teda viie sekundi jooksul kiiruseni 1018 kilomeetrit tunnis. Tema kiirendus oli umbes 56,4 meetrit sekundi ruudu kohta ehk 5,76·g. See on küll muljetavaldav arv, aga tõsisem katsumus kolonel Stappi jaoks oli siiski vesipiduritega pidurdamine – tema aeglustus oli 20,6·g-d.
1958. aasta mais saavutas Eli L. Beeding Jr sarnase kelguga kiiruse 117 kilomeetrit tunnis. Tema kiirus polnud küll märkimisväärne – see on maanteedel suhteliselt tavaline –, tähelepanu väärib aga peatumiseks kulunud aeg, 0,04 sekundit, mis on sõna otseses mõttes vähem kui silmapilk. Beedingi kiirendus 82,6·g püsib senini kontrollitud tingimustes püstitatud rekordina.
Juulis 1977 Northamptonshire’is toimunud õnnetuses langes David Purley võidusõiduauto kiirus 174 kilomeetrilt tunnis nullini 66 cm-se peatumisteekonna jooksul. Tema aeglustus oli näiliselt tappev 179,8·g. Kuigi Purleyl oli 29 luumurdu, 3 nihestust ja 6 südame seiskumist, jäi ta siiski ellu.
