Mis juhtub, kui süüa 112-aastast sinki? Murrad vaid hambad ära...
Gwaltney lihatööstus tegi singi kõigepealt sisse 1902. aastal. See ununes ettevõtte lao tagumisse otsa ja annetati viimaks Virginia osariigis Smithfieldis tegutsevale Wighti saare maakonnamuuseumile.
Nüüdisajal näeb sink välja nagu tükk vana nahka. Putukate ja hallituse eest kaitseb sinki spetsiaalne kapp ning see on kuulutatud maailma vanimaks söödavaks soolasingiks (ingl cured ham). “Selle maitse peaks olema ülimalt kuiv, aga hallitanud see pole,” lubas muuseumi kuraator Tracey Neikirk ajalehele The Wall Street Journal.
Kuivlaagerdamine (ingl dry curing) — liha soolamine ja vere väljanõrutamine — aitab sinki säilitada ja annab sellele hõrguma maitse. Enamikku sinkidest laagerdatakse siiski ainult aasta või paar, mitte 112 aastat.
“Pärast nii pika aja möödumist ja teadmata täpsemalt, kuidas sinki töödeldud on, on raske öelda, kas selle söömine on ohutu,” möönis USA toidustandardiameti FSA esindaja.
Enamiku jaoks inimestest tähendab “söödav” midagi enamat kui teadmist, et toiduainet on võimalik manustada surmaohtu kartmata. “Nelja-viie aasta vanune ibeeria sink (hisp jamon iberico) on oivaline,” kiitis Londonis tegutseva Hispaania restorani Pizarro omanik Jose Pizarro.
Kõige vanem söödav sink, millest tema on kuulnud, on kaheksa aastat vana. Pärast seda hakkab rasv oksüdeeruma ja liha kaotab maitse. Kollase rasva levimisel kudedesse omandab liha rääsunud maitse ning aastakümnete möödudes muutub sink kivikõvaks ja uskumatult koledaks, lisas ta.
Üks sink on veelgi vanem
Pealeselle pole päris kindel, et Virginia muuseumis asuv soolasink üldse kõige vanem ongi. 1993. aastal ostis Oxfordi lihunik Michael Feller oksjonil 101-aastase singi. Sink nägi üsna tülgastav välja, kuid oli uue omaniku kinnitusel söödav, ehkki lahti lõikama ei kavatsenud ta seda hakata.
Praegu ripub 122-aastane, hammastest jätkuvalt puutumatu ürgsink lihunikupoe aknal.
