Mis eristab inimest loomast? Teadlased saavad abi metsikult kasvanud laste uurimisest
Teadlastele annab see võimaluse uurida nende aju ning teha järeldusi selle kohta, mis õigupoolest eristab inimesi loomadest, vahendab ajakiri Imeline Teadus.
Üks külanaine Kesk-Uganda linna Bombo lähistelt eksis 1991. aastal põletuspuude otsinguil tavalisest pisut kaugemale metsa. Tema ümber kargles kari väikesi rohepärdikuid, üks neist äratas aga naise tähelepanu.
Pärdik nägi kummaline välja, eelkõige torkas silma, et tal puudus saba. Mõne hetke pärast taipas naine, et tegu polnudki ahvi, vaid hoopis väikese poisiga.
Naine jooksis tagasi külla ning kutsus ühe mehe appi poissi püüdma. Sellel õnnestuski ahvid minema ajada, poiss kinni nabida ning külla kanda.
Laps oli kõige rohkem viie- või kuueaastane, ta oli hirmunud, räpane, karvane ning täis haavu ja arme. Poiss ei rääkinud ning liikus kükakil. Lisaks kartis ta vett, mistõttu pesemiseks läks tarvis kolme täiskasvanu jõudu.
Peagi õnnestus inimestel leidlapse isik tuvastada. Ta osutus paari aasta eest kaotsi läinud külapoisiks nimega John Ssebunya.
Kadumise asjaolud olid segased: kuna Johni perekond oli vägivaldne, oli poiss kas kodust ära aetud või ise metsa putkanud.
Johni kontakt inimestega oli seega katkenud ajal, mil ta oli kõigest kolme- või neljaaastane. See on iga, mil aju keeleline areng kulgeb kõige tormilisemalt.
Erinevalt paljudest teistest imetajatest on meie ajud nimelt disainitud eristama helide rütme ja kontraste – see võimaldabki meil rääkima õppida. Teadlased usuvad, et kõneoskuse omandamiseks on kriitilise tähtsusega vanus 6-12 kuud.
Kui laps jääb selles eas ilma vanemateta, siis ei arene tema ajus välja „keeleprogramm“, mis hiljem aktiveerub. Isegi siis, kui aju on juba rääkima programmeeritud, toob inimkontaktide lakkamine kaasa selle, et lapse keeleoskus ei kujune teistega võrdseks.
Ehkki ka John sai endale kasupere, kes õpetas poisi rääkima, jäi ta tugevasti kokutama ning tal oli raske sõnu välja hääldada.
See lugu äratas huvi ka paljudes käitumisbioloogides. Nad viisid Johni tagasi metsa ja palusid tal oma sealsest elust rääkida. John kirjeldas oma kohmakas hakkivas lapsekeeles, kuidas ahvid puhastasid üksteise kasukat, kuid temalt ei otsinud nad parasiite kunagi.
Käitumisbioloogid järeldasid sellest, et rohepärdikud ei pidanud poissi oma karja liikmeks. Samas ei välista eemalehoidev käitumine seda, et ahvid võiksid inimlapse eest hoolitseda.
USAs Chicagos asuvas Brookfieldi loomaaias kukkus 1996. aastal üks poiss gorillade aedikusse. Teadvusetu lapse korjas üles emane gorilla, kes hoidis teda ettevaatlikult, kuni loomaaia personal poissi päästma tuli.
Ka John rääkis, et ta mängis ahvidega peitust ning loomad andsid talle toitu ning vett. Teadlased siiski kahtlevad, kas rohepärdikud poisiga tõesti oma toitu jagasid. Jagamine ei kuulu lihtsalt rohepärdikute kommete hulka, tavaliselt pistavad nad kätte sattunud toidu kiiresti ise nahka.
Piirkonna ahvid varastasid aga ümbruskonna põldudest ja aedadest nii palju puu- ja köögivilju, et John võis elada nende toidujäänustest. Lisaks kõneles John, et ahvid voltisid banaanilehti torbikuks, millest ta võis vett juua.
Teadlased ei uskunud sedagi, oletades, et banaanilehtede primitiivse joogianumana kasutamise peale tuli ilmselt John ise. Kuid näiteks Lääne-Aafrikas Guineas elavad šimpanside juures on tõesti täheldatud kommet voltida lehtedest joogianumaid.
Siiski tuvastasid teadlased, et Johni mälu mängis talle vingerpusse ja eksis mitmes asjas. Traumaatilist lapsepõlve kogenud inimestel võivad tõesti esineda võltsmälestused – nad mäletavad mingit olukorda hoopis teisiti, kui see tegelikult oli.
Võltsmälestuste tekkimise põhjuseks võib olla nii ebameeldivate mälestuste allasurumine ja meeldivatega asendamine kui ka asjaolu, et aju kasutab mälestuse salvestamiseks ning taasesitamiseks erinevaid piirkondi. Viimane on ka põhjuseks, miks kaks inimest võivad ühte ja sama kogemust mäletada täiesti erinevalt.
Sellest, kuidas metsas kasvamine laste aju mõjutab, loe lähemalt juunikuu Imelisest Teadusest.
