Michael Bloomberg oli mullu oma 27 miljardi dollarilise varandusega maailma jõukuselt kolmeteistkümnes inimene, 2002. aasta esimesest päevast kuni mulluse aasta viimase päevani oli ta ametis New Yorgi linnapeana. Nüüd on ta aga ametlikult erru saadetud, ehk investorina on ta endiselt kõva tegija, poliitikuna ei keegi.

Norilski niklimiljardär Mihhail Prohhorov kandideeris 2012. aastal Venemaa presidendiks Putini-vastase leeri esindajana, kuid mõistagi loeti häältest välja kaotus, kuigi tema poolt hääletaski 5,7 miljonit ehk kaheksa protsenti venelastest. Prohhorovil on vaandust praegu 10,9 miljardit dollarit, aga poliitikas Venemaal tema jaoks ruumi ei ole.

5,2 miljardit dollarit oli viimati hinge taga Gruusia rikkaimal mehel Bidzina Ivanišvilil, kes 2012. aastal tuli Mihheil Saakašvili vastase ühisrinde liidrina Gruusia poliitikas, sai valijate toel peaministriks, kuid mullu loovutas võimu juba oluliselt vaesemale mantlipärijale.

6,2 miljardi dollari mees, meediamogulina esile tõusnud Silvio Berlusconi oli Itaalia peaministriks 1994-96, 2001-06 ja 2008-11. Valimistel osales ta ka mullu, väärides senaatori ametikohta, aga poliitikast on ta mõneks ajaks sunnitud lahkuma, kohus määras teda sooritama hoopis ühiskondlikke töid karistuseks maksupettuste eest.

Sebastián Piñeral on varandust enam kui kaks miljardit dollarit, ja polnud ka ime, et Tšiili elanikud oma riigi edukaima ärimehe 2010. aastal presidendiks valisid. Ometi on Tšiilis lubatud presidendile vaid üks ametiaeg ja seega andis ta tänavu märtsis võimu jälle vaesemale mantlipärijale.

Ja siis ei tasu unustada Tai sisepoliitiliste kriiside allikat, nimega Thaksin Shinawatra, kelle õde nüüd sõjaväelaste poolt peaministri ametist maha võeti. Thaksin tuli Tai poliitikasse meediast teenitud miljardite najal, oli võimul 2001-06 ja pärast seda on paraku sunnitud elama maapaos, poliitikas temal osaleda ei lubata.

Kommitöösturina miljardäriks tõusnud (Forbesi andmetel varanduseks täpselt miljard dollarit) ja eile Ukraina presidendiks valitud Petro Porošenko peab siis täitma seda tühikut, mida rikkaimad kolleegid poliitikasse mullu või tänavu jätnud.

Võim toob miljardeid

Kuna self-made-miljardärid on tänaseks poliitikategemisest enamikus taandunud, tuleb lugeda kokku pigem neid poliitikuid, kes võimul oleku tõttu miljardäriks kerkinud.

  • Mõni allikas väidab Venemaa Presidendi Vladimir Putini varanduseks 70 miljardit dollarit, mida Putin loomulikult eitab. Sama hästi võiks tema varanduseks pidada tervet Venemaa riigieelarvet.
  • Tai kuninga Bhumibol Adulyadej ehk Rama IX varanduseks on väidetavalt 30 miljardit dollarit, seega ületas rikkuselt ka Thaksin Shinawatrat. Riigipöörded tulevad ja lähevad, monarhia jääb.
  • Brunei sultani Hassanai Bolkiah Mu'izzaddin Waddaulah varanduseks loetakse 20 miljardit dollarit, ja vähemalt Rootsi kuningas teab omast käest, et Brunei sultanit ei tasu väga kiita, tuleb kodus skandaal kaela.
  • Abu Dhabi šeigi Khalifa bin Zayed al-Nahayani varanduseks loetakse 18 miljardit dollarit, naaber, Saudi Araabia kuningas Abdullah peab leppima allajäämisega, sest kahe pühapaiga kuningriigi isevalitsejal on taskus vaid 17 miljardit.
  • Põhja-Korea isevalitseja Kim Jong-uni varandust hinnatakse viiele miljardile dollarile, ja summa on nii pisike vaid seetõttu, et riigis pole lihtsalt palju rohkem vabu ressursse.
  • Euroopa vaestest monarhidest rikkaim on Liechtensteini vürst Hans-Adam II, väidetavalt 3,5 miljardiga. Monaco vürst Albert võib arvestada vaid miljardi dollariga ja Briti kuninganna Elizabeth II vaid 550 miljoni dollarilise varandusega. Põhjala kodanik-kuningatest ei tasu üldse rääkida.