Miks süda ei väsi? Kõik teised lihased peavad ju puhkama

 (9)
Miks süda ei väsi? Kõik teised lihased peavad ju puhkama
Sõdurite jõukatsumine, Jeffrey Peterson tahab tingimata veel ühe korra lõua kangini üles saada (Wikimedia Commons / USA armee Euroopa-fotod)

Inimese süda lööb keskeltläbi 60–100 korda minutis. Erinevalt teistest organismis leiduvatest lihastest töötab südamelihas aga iialgi väsimata või puhkust nõudmata.

Kuidas see südamel õnnestub ning miks on ülejäänud lihased südamega võrreldes sellised nahavedajad?

Alustuseks tuleb selgitada, et inimese organismis leidub kolme sorti lihaseid: skeleti-, sile- ja südamelihased. Skeletilihased on need, mis kangastuvad enamikule meist, kui mõtleme lihastele. Need kontrollivad praktiliselt kõiki tahtlikke ja osa tahtmatutest kehaliigutustest.

Sarnaselt südamelihasega ammutavad skeletilihased energiat orgaanilisest kemikaalist adenosiintrifosfaadist, mida tähistatakse lühendiga ATP.

Lühidalt võib öelda, et ATP tootmise kõige aeglasem, aga ka kõige tõhusam meetod on aeroobse hingamise põhine. Lihased säilitavad endas pidevalt väikest kogust ATP-d (millest piisab umbes kolmeks sekundiks ägedaks tegevuseks).

Kui need varud ammenduvad ja ATP on teisendatud ADP-ks (adenosiindifosfaadiks), aitab lihastes leiduv kreatiinfosfaat selle tagasi ATP-ks muundada. See võtab aega u 8–15 sekundit.

Lisaks sellele protsessile saavad lihased ATP-d keemilistest reaktsioonidest, mille käigus valmistatakse lihaste tööks vajalikku ATP-d glükoosist. Glükoos pärineb mitmesugustest allikatest, nt lihastes sisalduvast glükogeenist, veres leiduvatest rasvadest, valkudest, maksas talletatud varudest ja seedekulglas seeduvast toidust.

Seotud lood:

Glükolüüsi tulemusel hakkab lihastesse tekkima piimhape, mida lõpuks koguneb kiiremini kui sellest on võimalik vabaneda. Piimhape sekkub anaeroobse glükolüüsi protsessi, mistõttu muutuvad kurnatud lihased „vedelaks“ ja võivad natukeseks ajaks töötamast lakata.

Õõnsates siseelundites (v.a südames) leiduvad silelihased toimivad automaatselt, aidates meil mh seedida toitu, laiendada pupille ja käia pissil.

Seedimise käigus tõmbuvad silelihased kokku üsna sarnaselt südamelihase tööga: elektrilise potentsiaali kõikumine silelihasrakus paneb selle rütmiliselt kokku tõmbuma.

Maos tõmbuvad lihased kokku rütmiga u kolm korda minutis, peensooles 12 korda minutis. Helid, mida magu ja soolestik kuuldavale toovad, tekivad, kui lihaste kokkutõmbumise käigus segatakse ja liigutatakse küümust (seedemahladest, toidust, mikroobidest jne seedimisel moodustuvat körtjat massi) ning õhku mööda suu ja heitmete väljutamise avause vahel paiknevat kulglat.

Südamelihase eripärad

Sarnaselt skeletilihastega on meie loo peategelane südamelihas nn vöötlihas ning ammutab energiat peamiselt mitokondritest, nagu ülejäänud lihasedki. Küll aga on südamelihases mitokondrite tihedus kuni kümme korda suurem kui teistes lihastes; mitokondrid moodustavad u 35% südamelihase mahust.

Tasub märkida, et tänu südamelöögi-protsessi iseärasustele saavad üksikud lihasrakud südamelihase sees siiski puhata. See tähendab, et suvalisel hetkel on u 60%–70% südamest puhkeseisundis.

Kombinatsioon sellistest mikropuhkustest, tohutust hulgast mitokondritest ja südame oivalise verevarustuse kaudu kohale toimetatud ohtrast hapnikust annab südamelihasele nii palju ATP-d, et süda ei väsi kunagi — eeldusel, et organism pole äärmuslikus näljaseisundis ega tegele mingisuguse äärmusliku treeninguga oluliselt kauem kui normaalsed trennikavad ette näevad.

Suure ATP-vajaduse ebameeldiv külg on, et süda peab vajaliku ATP-koguse ammutama peamiselt aeroobsest hingamisest, mistõttu piisab üsna lühikesest hapnikuvaeguse-perioodist, et südamel hakkaks väga halb (erinevalt teistest lihastest, mille kasutamise võime ATP taastumise ajaks lihtsalt lõpetada).

Seega võib öelda, et südamelihas tegelikult väsib ja võib tavatult kaua kestva äärmusliku füüsilise koormuse tingimustes kahjustusi saada, eriti kui see toimub hapnikuvaeses keskkonnas, nt kõrgmäestikus.

Sellistes tingimustes võib viga saada ka kõige tervem süda, ehkki äärmusliku kehalise aktiivsuse tõttu organismis tekkivad muud muutused sunnivad meid enamasti kehalist tegevust katkestama enne, kui see südant tõsiselt kahjustada jõuab. Teisisõnu – inimese jalalihased ütlevad reeglina üles enne südamelihast.

See aga ei tähenda, et teatud juhtudel poleks võimalik tuvastada südamelihase mõõdetavat väsimust.

Näiteks näitas 2011. aastal pikamaajooksus ja sõudmises (kokku vähemalt sajal võistlusel) võistelnud Ühendkuningriigi olümpiasportlastega läbi viidud uuring, et vananedes tekkis neil südamelihase armkude, mis võib muuta südame töö ebaregulaarseks ja põhjustada südamerikkeid.