1) Jooksmine on riskantne. Kui me komistame, kukume ja viga saame, suurendame abi vajavate patsientide hulka.

2) Hoonesse joostes on meil raskem ohte märgata. Ärge unustage, et me siseneme tundmatusse. Peame keskkonda hoolikalt vaatlema ja hindama kõikvõimalike ohtude suurust.

Aeglaselt sisse kõndides võime märgata maha langenud elektrikaableid, toatäit gaasilekke tõttu teadvuse kaotanud inimesi, haavatud peremeest kaitsvat koera, kogumiskirge põdeva isiku korteri põrandatele kuhjatud kola, ohvrit haavanud ründajat, pealtvaataja kõrval maas lebavat relva jne.

3) Joostes on raske rahulikuks jääda ja võimalikult tõhusat tegutseda. Meie, päästetöötajad, peame olema kõige rahulikumad inimesed sündmuskohal. Teised käituvad vastavalt sellele, kuidas käitume meie.

Raske on jääda pealtnäha rahulikuks, kui sul süda rinnus taob, hingeldad ja oled silmnähtavalt erutunud.

Ärevuse ja mure allasurumine nõuab meilt tugevat enesevalitsust, et suudaksime ohtlikes olukordades töötada professionaalselt ja emotsioonitult, ning märkimisväärne kehaline pingutus ei tee niigi pingelist situatsiooni kuidagi paremaks.

Viis mõnevõrra vähem olulist põhjust

1) Kui patsient näeb meid endale joostes lähenemas, võib see tema ärevust võimendada. Meie käitumisel võib olla kas rahustav või ehmatav mõju.

2) Me kanname kaasas varustust: kanderaami, toole, suuri kotte, kalleid EKG-monitore jne. Mõned neist asjadest on nii suured, et nendega on raske kõndidagi, rääkimata jooksmisest.

3) Jooksmine ei säästa tegelikult eriti aega. Kui juhtume parkima sündmuskohast kaugel, mida juhtub harva, kurnaks varustust kandes pika vahemaa jooksuga läbimine meid tõsiselt ja suurendaks tööõnnetuste tõenäosust oluliselt.

Kui pargime sündmuskoha lähedale, nagu tavaliselt, hoiaks jooksmine kokku parimal juhul paar sekundit aega, mis 99,99% juhtudest ei ole eluliselt tähtis.

4) Kui hakkad jooksma iga väljakutse peale igas vahetuses, üle iga tänava, mööda iga kõnniteed, üles igast trepist, läbi iga eeskoja... siis on ainult aja küsimus, millal nikastad pahkluu, lööd põlve katki või huule paiste, kukud trepist alla jne.

Tean mitut esmaabitöötajat, kes on tööülesandeid täites viga saanud või püksid lõhki rebinud vmt, kusjuures mitte joostes. Me ei ole tippvormis profisportlased; vigastustega lõppevaid õnnetusi juhtub niigi sageli ja ringilidumine teeks olukorra ainult hullemaks.

5) Me töötame maanteedel ja kõrghoonetes. Me töötame eramute hoovides ja keset metsa. Me satume inimeste koristamata magamistubadesse ja kraami täis topitud keldritesse. Me ronime mööda treppe ja järske nõlvu. Me töötame vihma, põua ja pakasega ning üldse iga ilmaga. Jooksmine teeks selle kõik veel raskemaks.