Peaaegu kogu saare pinda katva plekist hurtsikute kogumi järgi rahvasuus „raudrüüsaareks“ nimetatud Migingo ajalugu on üsna ebaselge.

Mõnede aruannete järgi asustasid selle kaks Keenia kalameest, Dalmas Trembo ja George Kibebe, kes saabusid saarele 1991. aastal ja panid esimestena aluse praegusele kogukonnale.

Teiste allikate osutusel oli hoopis ugandalane Joseph Unsubuga see, kes esimesena saarele saabus ja oma kalameestest sõbrad kaasa tõi.

Sellised vasturääkivad lood koos pideva tüliga saart ümbritsevate kalarikkuse pärast on Keenia ja naaberriigi Uganda vahel tekitanud pikaajalise konflikti saare kuuluvuse pärast.

Migingo asub küll Keenia territooriumil, kuid ugandalased väitsid, et sealsed kalurid käisid kala püüdmas Ugandale kuuluvatest vetest vaid 500 meetri kaugusel järvesaare rannikust.

„Aafrika kõige väiksemaks sõjaks“ nimetatud pikaajaline konflikt kahe riigi vahel jõudis haripunkti 2008. aastal, mil Uganda saatis oma sõjaväe Migingole Keenia kalamehi evakueerima ja saart enda kätte haarama.

Pinge jäi püsima pikkadeks aastateks, kuid 2016. aastal jõudsid riigid siiski omavahel kokkuleppele — otsustati, et saarel elavad kalastajad peavad hakkama maksma makse mõlemale riigile.

Pealeselle paigutasid mõlemad riigid saarele oma politseijõud, mille ülesandeks on tõrjuda piraatide rünnakuid. Nüüd elavad keenialased ja ugandalased Migingol rahulikult koos.

2009. aastal läbi viidud rahvaloenduse andmetel piirdub Migingo rahvaarv 131 inimesega, mis on tillukese, ebasõbraliku kaljusaare kohta juba isegi üsna suur number. Mõnede allikate osutusel on rahvaarv aga küündinud juba tuhande elaniku kanti.

Väljapüüdmist ja eksportijatele müümist ootavate Niiluse ahvenate suur populatsioon on meelitanud kalamehi kohale nii Keeniast, Ugandast kui ka Tansaaniast, ning olud saarel on seetõttu kujunenud nii kitsaks, et hurtsikute vahel liikumiseks ei jää enam peaaegu üldse ruumi.

Vaid mõned meetrid Migingost eemal asub palju suurem ja täiesti asustamata Usingo saar. Legendi kohaselt on see koduks kurivaimule ning kalurid kardavad seda isegi külastada, rääkimata koos oma peredega sinna elama kolimisest.

See on aga siiski vaid internetis leviv kuulujutt. Kohalikud ise ei tea Usingol elavatest deemonitest midagi, kuid oma ülerahvastatud kaljurahnul püsimiseks on neil väga praktiline põhjus.

Hoolimata nii Uganda kui ka Keenia politseinike pidevast valvsusest tuleb piraatide rünnakuid siiski mõnikord ette — röövlid ihaldavad nii kalasaaki kui ka paadimootoreid, mille nimel ollakse vahel valmis tapmagi.

Hulgakesi on aga julgem, mistõttu on paljude jaoks ohutum püsida rahvarikkal Migingol, selle asemel, et riskida Usingole kolimisega ja öösel ründavate röövlijõukude ohvriks langemisega.

Migingole kuulub praegu veel maailma kõige tihedama asustusega saare tiitel, kuid see ei pruugi nii jääda kauaks. Kalade ülepüüdmise tõttu kaljusaarekest ümbritsevatest vetest on Niiluse ahvena arvukus seal hakanud vähenema ning elanikud kolima muude, tulusamate kalastuspaikade lähedusse.