Mida teha hiiglasliku vaalakorjusega rannal (igatahes, ära seda õhku lase)

 (13)
Mida teha hiiglasliku vaalakorjusega rannal (igatahes, ära seda õhku lase)
Vaalakorjus Massachusettsi rannal vajas uurimist. AP Photo / Scanpix

Niisiis, te olete hädas vaalaga. Vaalaga, kes ujus randa ja suri seal või suri meres ja kelle laip uhuti randa — vahet pole, too mereimetaja on surnud. Kuidas vabaneda 40 tonnist roiskuvast lihast?

Just sellise küsimuse ees seisid Californias San Diego maakonnas tegutseva osariikliku San Onofre rannapargi ametnikud, kes möödunud kuul leidsid nende hallatavalt rannaribalt populaarse lainelauaspordi-paiga lähistel kaldale uhutud vaala.

Üks, mida kindlasti teha ei tohiks, on korjuse õhkimine — pirakas käntsakas vaalaliha oleks peaaegu hävitanud lähedale pargitud auto, kui Oregoni maanteeamet 1970. aastal kaldale uhutud vaala õhku lasta üritas, vahendab Wired.

1992. aastal vastu võetud seadus näeb ette, et kõik kaldale uhutud imetajad kuuluvad USA riikliku ookeani- ja atmosfääriseire ameti NOAA vastutusalasse. NOAA on rannikuvalve-ekipaažidelt, mereväelastelt, kaluritelt ja mõnikord äärmiselt murelikelt majaomanikelt mereimetajate-teemaliste hädaabi-kõnede vastuvõtmiseks ookeanirannikule asutanud infopunktide võrgustiku. Aastas tegeleb NOAA keskeltläbi 1200 maaleuhutud korjusega, nende hulgas vaalade, delfiinide ja kilpkonnade surnukehadega.

Seotud lood:

Kui vähegi võimalik, kogub NOAA esimese asjana korjuselt teaduslikuks otstarbeks proove. Ehkki reakodanikul pole 40 000 kilo pahaksläinud vaalalihaga kohalikul plaažil midagi mõistlikku peale hakata, kujutavad sellised leiud endast merebioloogide jaoks tõeliseid teaduslikke aardelaekaid. Uurijad võtavad koeproove, koguvad luid ning analüüsivad mao sisu. Kui teadlased on lõpetanud, võib neil laboratooriumisse ja/või muuseumidesse viimiseks olla kõrvale pandud mitukümmend kilo materjali.

Mis saab aga ülejäänud roiskuva vaalaliha tonnidest? Kõige lihtsam lahendus on üldse mitte midagi teha. Kui vaal on uhutud kaldale piisavalt kõrvalises kohas — nagu valdaval enamusel mullu California osariigis aset leidnud juhtudest —, jätab NOAA looma maised jäänused looduse hooleks. See, kui kaua võtab aega vaalakorjuse täielik lagunemine, sõltub kaldaleuhtumise kohast ja seal elavatest elusolenditest, kellele korjus toiduks sobib.

Ainuüksi ebameeldiva leha tõttu on selleks kuluv aeg kindlasti liiga pikk juhul, kui surnud vaal on sattunud inimasustuse lähedusse.

Mõnel puhul võib laev vaala tagasi merre vedada. Tänu ookeanihoovuste analüüsimisele saab NOAA vaadata, et teisaldatud korjus lihtsalt tagasi rannale ei satuks, kuid vahetevahel juhtub seda siiski. Taoline lahendus on kulukas — arve võib kasvada mitme tuhande dollari suuruseks ja tasuma peab selle õnnetu maaomanik.

Teine võimalus on matta korjus sinnasamasse rannale. Mereimetaja ohutu matmine vähemalt kolme meetri paksuse liivakihi alla nõuab sellise ekskavaatori kohaletoimetamist, millega on võimalik kaevata kahe majakorruse sügavune auk. Ametkonnad on sel moel sängitanud rannapõue San Francisco lähistel kaldale uhutud vaalakorjuseid.

San Onofre rannal kaldale uhutud vaal oli aga ühes tükis tagasi vette tirimiseks liiga põhjalikult mädanenud. Lainelaudurid kartsid, et isegi maha maetud vaal meelitaks kohale haisid. Seetõttu otsustati kõige verdtarretavama lahenduse kasuks: mereloom lõigati tükkideks ja tükid veeti ükshaaval prügilasse.