Matšomehed ahvatlevad naisi pigem mahajäänud riikides (nagu Läti)
Testosterooni peetakse üldiselt mehistavaks hormooniks (ehkki ka naiste organismid toodavad seda, lihtsalt väiksemal määral kui meeste kehad), vahendab Live Science.
Kõrge testosteroonitase arengujärgus seondub selliste joontega nagu nurgeline lõug, lai nägu, kitsad silmad ja esiletungivad põsesarnad.
Uuringud on näidanud, et kuutsükli kõige viljakamal perioodil eelistavad naised taolisi mehiseid nägusid (nagu Taylor Lautner viimases "Videviku" filmis, pildil) naiselikumatele meesiludustele.
Tegelikult testosteroon isegi pärsib immuunsüsteemi tegevust, mistõttu teadlased oletavad, et mehelikud näojooned on vahend oma heade geenide reklaamimiseks.
Lahtiseletatult tähendab see, et matšolike nägudega meestel on võimsad geenid, mis tagavad niivõrd hea immuunsüsteemi ja raudse tervise, et nad võivad endale ainuüksi kandilisema lõua saavutamiseks lubada kokkupuudet suurema hulga testosterooniga.
Šoti Dundee ülikooli psühholoog Fhionna Moore koos kolleegidega avastas aga naiste testosterooni-eelistustes mõned kummalised korrapärasused.
Ühendkuningriigi naistele meeldisid kõrge testosteroonitaseme tunnustega näod kõige rohkem juhul, kui nende juures ilmnesid ka stressihormoon kortisooliga suurema kokkupuutumise märgid — s.t pehmemad, ümaramad näojooned. Näiteks vähem arenenud Lätis eelistasid naised lihtsalt kõrge testosteroonitasemega mehi; kortisooli mõjud ei paistnud nende valikute juures mingit rolli mängivat.
Uurijaid huvitas, kas sellistel riikidevahelistel erinevustel on ka mingisugune mõistuspärane põhjus. Küsimuse lahendamiseks kutsuti 13 riigist appi 2842 vabatahtlikku naist keskmise vanusega 26 eluaastat.
Suurem osa naistest täitis uurimuse jaoks vajalikud ankeedid veebikeskkonnas, välja arvatud rühm maapiirkonnas elavaid kamerunlannasid.
Valimisse hõlmati naisi sellistest riikidest nagu Ameerika Ühendriigid, Ühendkuningriik, Soome, Läti, Venemaa, Poola, Lõuna-Aafrika, Eesti, Jaapan, Mehhiko, Rootsi ja Namiibia.
Kõigile naistele näidati kaht komplekti komposiitpilte europiidsetest meestest, kelle näojooni oli digitaalselt muudetud, et need ilmutaksid testosterooni ja kortisooli eri tasemetega seonduvaid tunnuseid. Naised ei pidanud tegema muud kui lihtsalt iga mehe veetlevust hindama.
Seejärel võrdlesid uurijad riikide inimarengu indekseid — mõõdikuid, mis võtavad arvesse selliseid tegureid nagu eeldatav keskmine eluiga, haridustase ja sissetulek.
Selgus, et need majanduslikud ja ühiskondlikud näitajad mõjutasid seda, milliseid nägusid naised veetlevaks pidasid.
Madala arengutasemega riikides eelistasid naised kõrge testosteroonitaseme märkidega nägusid. Naised sellistest ühiskondadest hindasid tõenäolisemalt atraktiivsemaks ka kõrge kortisoolitaseme pitserit kandvaid nägusid. Kõrgema arengutasemega maades nagu Ühendriigid eelistasid naised nii madalamat testosterooni- kui madalamat kortisoolitaset.
Uuringu juures esines piiranguid nagu tõik, et katsealustel lasti hinnata vaid europiidsete meeste nägusid, möönis Moore, lisades, et testosterooni ja kortisooli vahelised seosed madalama arengutasemega riikides annavad igal juhul mõista, et tulemuste korrigeerimine stressihormooni taseme valguses või selle hõlmamine uurimistöödesse on vajalik.
Naised võivad kõrge testosteroonitasemega mehi rohkem hinnata riikides, kus ellujäämine on raskem ning seega vajadus heade geenide järele suurem, märkis Moore.
Madalama arengutasemega riikides on elukaaslase kaotamine mõnele nakkushaigusele vähem tõenäoline, mistõttu pühendumus ja madal agressiivsus võivad partneri juures tunduda kütkestavamad kui pelgalt hea tervis.
Testosteroonil (ja üldse hormoonidel) on sageli käitumisele märksa keerukamad mõjud kui stereotüübid mõista annavad.
Näiteks on "matšohormooni" seostatud suurema valmisolekuga turvaseksiks, ehkki tavaloogika põhjal võiks eeldada, et mehisemad mehed riskivad rohkem. Isaks saamisega kaasneb küll testosteroonitaseme alanemine, mis võib johtuda vajadusest üleaisalöömise asemel vastsündinu eest hoolitseda, kuid samas võib imiku nutuhääl hormoonitaseme jälle lakke ajada.
Moore'i ja kolleegide töö tulemused ilmusid möödunud teisipäeval ajakirjas Biology Letters.
