Jõe elukäik on lihtne ja seda ei kammitse palju reegleid: tuleb voolata punktist A punkti B, seejuures iseendaga ristumata... kui tegemist pole just Pecose jõega, millele töökad inimkäed ja leidlik insenerimõte on reeglite rikkumisel appi tulnud.

1887. aastal tundsid USA põuase New Mexico osariigi põllumehed ja asunikud veest suurt puudust — koguni nii suurt, et olid valmis võtma ette hiiglasliku puust voolurenni ehitamise selleks, et osa Pecose jõest risti üle iseenda tagasi suunata ja selle veega põllumajandusmaaks arendamist ootavaid kuivanud alasid kasta.

1893. aasta üleujutuses algne puust voolurenn hävis; selle järeltulija hakkas kokku varisema juba kümmekond aastat hiljem.

Föderaalvalitsuse toetusel õnnestus voolurenn viimaks 1903. a asendada suure betoonist akveduktiga, mis valmimise hetkel oli maailma suurim.