Maailmakuulus UFO-paik: teadlased uurivad salapärast valgusnähtust Norra orus

 (72)

Alates 1980. aastatest on Norras ühe kõrvalise oru kohal hõljuvad müstilised valguskerad toonud sinna kokku UFO-uurijaid üle kogu maailma.

Sel sügisel korraldatakse Hessdaleni orgu ka teaduslik ekspeditsioon, et mõistatus lahendada, vahendab ajakiri Imeline Teadus.

Metalsena näiv helendav kera hõljus ööpimeduses mitme tunni vältel ringi. See kõlab tüüpilise UFO-vaatluse kirjeldusena, milliseid laekub teadlaste töölaudadele igal aastal tuhandeid.

Neist enam kui 99 protsendil osutub lähemal uurimisel olevat loomulik seletus, ette tuleb ka lihtlabaseid pettusi. Kuid aeg-ajalt esineb ka juhtumeid, mis võtavad tummaks kõige skeptilisemadki eksperdid.

Norras asuv Hessdaleni org ning seal regulaarselt ilmnevad valgusnähtused on üks selliseid mõistatusi. 1981. aasta detsembrist kuni 1984. aasta keskpaigani ilmutasid need end 15-20 korda nädalas. Viimastel ajal nähakse valguskerasid 10-20 korda aastas.

Pealtnägijate sõnul võivad valguskerad olla sõiduauto suurused ning helendada erevalgelt või ka kollaselt ja punaselt. Nende lend võib olla kummituslikult hõljuv või ka välkkiire (hinnanguliselt kiirusega 30 000 km/h), üks „seanss“ võib kesta mõnest sekundist paari tunnini.

Öisel ajal kiirgavad kerad valgust, päeval aga on läbipaistvad, kuid mõjuvad metalsetena.

Nende kummaliste nähtuste olemuse väljaselgitamiseks kavatsevad teadlased 15 kilomeetri pikkusse orgu sel sügisel korrladada ekspeditsiooni.

Seotud lood:

Alguses oli Hessdaleni org üksnes ufoloogide pärusmaa, kuid ajapikku tärkas huvi ka teadlastes.

Esimesena asus asja kallale Østfoldi rahvaülikooli lektor Erling Strand, kes 1983. aastal käivitas nn Hessdaleni projekti. Strandi sõnul võis teadlaste vähest huvi teema vastu seletada nende soovimatusega siduda end UFO-temaatikaga, mis võiks kaasa tuua mainekahju ning akadeemilise pilkamise.

Erling Strandil õnnestus üsna kiiresti välistada valgusnähtuse põhjustena lennuvahendid, meteoorid, auto- või rongitulede peegeldused ning ka kõik teised tolleks ajaks välja pakutud „realistlikud“ seletused valgusallikate tekkimise kohta. Valguskerade välimus ja liikumine ei sobinud kokku ühegi teooriaga.

Alates 1984. aastast on teadlased orgu jälginud geoloogiliste mõõteinstrumentidega. Erling Strand ja tema juhitav rahvusvaheline teadlaste rühm on praeguseks jaganud valgusnähtused nelja kategooriasse.

Esiteks valged või sinivalged kiired valgussähvatused kõrgemal õhus, mis võivad moodustada kuni minuti pikkusi seeriaid. Teiseks kollane liikuv valguskera, mille ülaosas on näha punast vilkuvat valgust.

Kolmandaks (kõige tavalisem vorm) valge või kollane kera, mis võib enam kui tunni vältel aeglaselt ringi hõljuda ning vahel peatuda. Neljandaks must hõljuv objekt, millel põlevad mõned tuled.

Mõistatuslikust nähtusest ja selle võimalikest põhjustest loe lähemalt juulikuu Imelisest Teadusest.