Laibad kubisevad elust. Elutegevus jätkub kaua pärast surma

Ajus levivad elektrisignaalid, keharakud rühmavad tööd teha ja käed liiguvad veel mitu kuud pärast seda, kui inimese süda on viimast korda löönud.

Uuringuist selgub laiba siseelu surmajärgsetel minutitel, päevadel ja kuudel, vahendab ajakiri Imeline Teadus.

Peaaegu kaks kuud pärast seda, kui Cody Smith ja tema poolõde India USAs Ohio osariigis oma kodust 9. juulil 1997. aastal kaduma läksid, leiti kahe lapse surnukehad kodu lähedal asuva surnuaia kõrvalt kõrgest heinast.

Oli selge, et lapsed, kellest ühel oli vanust neli ja teisel üksteist aastat, ei olnud surnud loomulikku surma, mis tähendas, et politsei pidi hakkama uurima topeltmõrva.

Asja tegi aga raskeks see, et laste surmahetke polnud võimalik kindlaks määrata. Nad võidi tappa ükskõik millal selle kuu ja nelja nädala jooksul, mil nad olid kadunud olnud.

Peamiseks kahtlusaluseks kujunes laste kasuisa Kevin Neal, kes oli politseile juba varasemast tuttav. Tema kriminaalsed kaldu­vused osutusid aga hoopis ta alibiks, vähemalt osal ajal sellest ajavahemikust.

Nimelt pisteti Neal üheksateist päeva pärast Cody ja Indiana kadumist pokri seoses ühe teise vägivallajuhtumiga. Sellest hetkest alates neljakümne päeva vältel kuni õõvastava leiuni oli ta alibi kaljukindel. Et meest topeltmõrvas süüdistada, pidi uurimine kindlaks tegema, et lapsed surid enne 28. juulit, mil Neal vangi pandi.

Politseinikud pöördusid teadlaste poole ning neile tuli appi bioloog Neal Haskell. Tema ei keskendunud ohvrite surmale, vaid protsessidele, mis toimusid nende kehas pärast surma.

Haskelli töö saigi juhtumi lahendamisel otsustavaks. Ka hiljem on see innustanud teadlasi sellesse õõvastavasse uurimisvaldkonda süvenema. Viimaseil aastail on hulganisti mitmesuguseid katseid aidanud välja selgitada, et laibad lausa kubisevad elust ning surnute kehaga ja kehas toimub paljutki – alates ajutegevusest kuni aktiivsete geenide ja liigutavate jäsemeteni.

Kohtumeditsiin on viimaseil aastakümneil suurte hüpetega edasi liikunud. Teadlaste käsutuses on üksjagu uusi tööriistu ja meeto­deid, mis aitavad paremini uurida turva­kaamerate videosalvestisi, äratada 3D-arvutimudelite abil ellu skelette ning uurida ka pisimaid DNAd sisaldavaid jälgi.

Selle tulemusena suudab kohtumeditsiin anda praegu politseile kuriteo, ohvri ja kurja­tegija kohta palju rohkem ja täpsemat infot kui kunagi varem. Eriti arendatakse kohtumeditsiinis just seda valdkonda, mis uurib inimkehas pärast surma toimuvaid protsesse.

Esmapilgul võib see küll tunduda üsna kummaline – mis seal ikka toimub, inimene on surnud, tema keha on nii-öelda välja lülitatud ning alanud on lagunemis­protsessid. Mida siin enam uurida? Uurimistulemused aga viitavad selle­le, et see protsess on siiski omajagu keerulisem.

Kui süda lõpetab löömise, ei saa rakud hapnikku, mida veri organismis laiali kannab. Rakkude mitokondrid ei suuda aga ilma hapnikuta enam energiat toota.

Eriti kriitiline on selline hapnikupuudus aju närvi­rakkude vaatenurgast, kuid needki ei sure ilma võitluseta ja nende viimane elektrilise aktiivsuse puhang algab alles mitu minutit pärast viimast südamelööki.

2018. aastal uuris Saksa neuroloog Jens Dreier seda nähtust esimest korda inimestel. Katses mõõtis Dreier ajuaktiivsust üheksal patsiendil, kes olid saanud tõsiseid ajukahjustusi.

Kõik nad olid kas ise või siis olid nende lähedased otsustanud, et surma korral neid ei taaselustata. Seega olid nad lihtsalt surma ootel ja Dreier sai loa siirata nende ajju elektroodid, et mõõta, kuidas närvirakkude elektrisignaalid pärast surmahetke levivad.

Loe sellest, millised protsessid inimkehas pärast surma edasi käivad, juunikuu Imelisest Teadusest!