Kuuesõrmelisus polegi nii kasutu, kui arstid seni arvasid

 (52)
Kuuesõrmelisus polegi nii kasutu, kui arstid seni arvasid
Wikimedia Commons / Wilhelmy

Hiljutine uurimus näitab, et kuuesõrmelisus võib olla eelis, mitte puue!

Üleliigsete sõrmede või varvastega vastsündinud pole sugugi ebatavalised. Mutatsiooni, mida nimetatakse polüdaktüüliaks, esineb koguni ühel imikul 500-st.

Neid üleliigseid sõrmi-varbaid peetakse kasututeks ja reeglina amputeeritakse need varsti pärast sündi — kuid nüüd annab hiljutine teadusuuring mõista, et „üleliigsed“ sõrmed ei pruugigi olla täiesti üleliigsed!

Uurimus, mis keskendus kahele inimesele, kellel üleliigsed sõrmed (kummalgi käel kuus) olid amputeerimata, näitas, et nad saavad nt telefonis teksti sisestada, keerulisi videomänge mängida ja koguni saapapaelu siduda ainult ühe käega.

Väide, et lisasõrmedest pole kasu, vastab mõnel puhul tõele, kuna üleliigsed sõrmed võivad olla rudimentaarsed või halvasti arenenud.

Ent nende kõrvaldamine pole sugugi lihtne töö. Igal lisasõrmel on oma luustruktuur, oma kõõlused ja lihased, mis kõik on läbi põimunud kogu ülejäänud käe ülesehitusega, mistõttu ei saa arstid liigset osa lihtsalt maha kaksata, vaid peavad kogu jäseme ümber ehitama.

Hiljuti ilmunud juhtumiuuring kirjeldab aga teistsugust stsenaariumit — olukorda, kus 52-aastasel emal ja tema 17-aastasel pojal esinevad üleliigsed sõrmed on täielikult arenenud ja normaalse kujuga. Mõlemal neist on sünnist saati olnud kummalgi käel pöidla ja nimetissõrme vahel veel üks täiendav sõrm.

Seotud lood:

Taoline olukord andis uurimisrühmale oivalise võimaluse vastata mõnedele polüdaktüüliaga seonduvatele põletavatele küsimustele.
Uurijad huvitas, kas lisasõrmedel on oma eraldiseisvad lihased ja närvid, kui sõltumatud on need teistest sõrmedest, ja kas kummagi käe lisasõrmede kasutamine sunnib aju rohkem töötama (vähendades sel moel tunnetusliku soorituse üldist taset).

Käelise osavuse kontrollimiseks kavandasid uurijad jada eksperimente, milles käigus pidid katsealused tüüp-arvutiklahvistikuga mängima videomänge ja käsitsema objekte, nt siduma saapapaelu, lehitsema raamatut ja voltima salvrätikuid. Nende katsete tulemusi kõrvutati 13-liikmelise viiesõrmeliste inimeste kontrollrühma tulemustega.

Uurijad avastasid, et polüdaktüülsed katsealused on viiesõrmelistest kontroll-katsealustest osavamad ja suudavad üleliigseid sõrmi liigutada teistest eraldi, kusjuures üleliigse sõrme liigutuste ulatus sarnaneb pöidla liikumisulatusele.

Magnetvõnke-ülesvõtted näitasid, et lisasõrmedel on sarnaselt teiste sõrmedega kolm lüli (samas kui pöidlal on vaid kaks lüli), nagu ka oma lihased, kõõlused ja närvid.

Ülesannete sooritamise ajal katsealuste ajudest tehtud kõrge eraldusteravusega funktsionaalsed magnetvõnke-tomogrammid (fMRI) näitasid, et aju tõepoolest tegi lisasõrmede liigutuste juhtimiseks rohkem tööd — kuid nii palju kui uurijad seda hinnata oskasid, ei toimunud see ülejäänud tunnetusliku soorituse arvelt.

„Polüdaktüülsete katsealuste ajud olid täiendavate ülesannete sooritamiseks hästi kohanenud ning neis olid arenenud isegi spetsiaalsed piirkonnad lisasõrmede töö juhtimiseks,“ kommenteeris Imperial College Londoni biotehnik Etienne Burdet. „On hämmastav, et aju suudab seda nähtavasti teha ilma, et peaks mujalt ressursse laenama.“

Uuringu piiratuse tõttu ei tea me siiski sõrmede polüdaktüülia kohta üldiselt veel paljutki. Näiteks ei paikne üleliigne sõrm sugugi mitte kõigil lisasõrmega sündinuil pöidla ja nimetissõrme vahel, mistõttu pole selge, kas ja kuidas sõltub täheldatud täiendav osavus lisasõrme asukohast.

„Meie polüdaktüülsete katsealuste ülimuslikud võimed annavad mõista, et üleliigsete sõrmede funktsionaalsust tuleks põhjalikult hinnata enne otsustamist, kas need tuleks amputeerida või mitte,“ rõhutavad uurimuse autorid.

Juhtumiuuring ilmus teadusajakirjas Nature Communications.