California ülikooli teadlased uurisid seda, kui paljusid inglise buldogi genoomi osi viis sajandit aretustööd muutnud on. Aretamisel on inimesed lähtunud peamiselt sellest, et tõug oleks just väljanägemiselt selline, nagu meile meeldib.

Uuringu juht veterinaariaprofessor Niels Pedersen ütleb hiljuti avaldatud uuringus, et ehkki tõuaretajad teevad praegu piiratud genofondi tingimustes parimat võimalikku tööd, on väga paljud koerad tänu ekstreemsele sugulusaretusele ehk inbriidingule kehva tervise juures.

Inglise buldog on tõuna pärit 17. sajandi algusest. Arvatakse, et ta eelkäijad olid mastifilaadsed koerad, keda aretati Aasias ja kes olid tuntud oma jõu ja agressiivsuse poolest. Tänapäevane buldog tunnustati koeratõuna aastal 1886 ja Pedersen ütles, et ilmselt panid tõule aluse vaid 68 koera, kellest kõik täisverelised tänapäevased buldogid põlvnevad.

Aretajad on ajalooliselt lähtunud eeskätt sellest, et koera välimus oleks neile meelepärane, ent paraku on paljud buldogi välimusele iseloomulikud, inimese "disainitud" jooned ka nende terviseprobleemide põhjuseks.

Näiteks on inglise buldogitele omased brahhütsefaalia (kolju väike pikkus võrreldes selle laiusega) ja kondrodüsplaasia (luustiku kasvuhäire), tänu millele on koertel sageli tõsised hingamis- ja liigeseprobleemid. Ühtlasi on inglise buldogitel raskusi paaritumise ja poegimisega, sageli tulevad väikesed buldogid ilmale keisrilõike abiga.

Kurrulise naha voltide vahel pesitsevad hea meelega erinevad haigused ja lisaks on inglise buldogid ka üsna nõrga immuunsussüsteemiga. Tänu neile kaasasündinud vigadele on koerte keskmine eluiga vaid 8,4 aastat.

Et genofond on väike, on raske neid probleeme tõusiseselt lahendada. See tähendab, et selleks, et inglise buldogi kui tõu tervist parandada, tuleks hakata neid teiste tõugudega ristama. Inglise buldogiks sellist koera siis enam vaevalt nimetada saab, aga vähemalt oleks nende tulevikuloomade endi elukvaliteet kõrgem.