Föderaalne Juurdlusbüroo (FBI) tegeleb ennekõike kurjategijate püüdmisega, ka võitlusega terroristide vastu. Aga paljude inimeste meeltesse on istutatud hirm - justkui USA eriteenistused tegeleks kogu aeg nuhkimise, eraellu sekkumise ja inimõiguste rikkumisega. Kas see ikka on nii?
Ameerika kodanikuõiguste liit (ACLU) ei ole just ideoloogiline äärmusrühmitus ja nende mure on arusaadav. Kodanikuõiguste lipulaevana, mis maailmale enamiku inimõigustest kättesaadavaks teinud, ei ole USA juba aastaid ise eesrindlik jõud. ACLU loeb üles kümme murekohta FBI praegustes õigustes, kuigi, ka nende väidetele saab tõsiselt vastu vaielda.
ACLU etteheited FBI-le on esitatud siin. Esitame need juba kriitilise luubi all:
1. Patriot Acti kuritarvitamine. Tegemist on ennekõike terroristide ohu tõrjumiseks mõeldud seadusega, mis andnud ka üsna piiramatu õiguse oma riigi kodanikke jälgida. Tõsiseid skandaale pole siiski olnud, aga juba võimalus, et FBI saab selle seaduse järgi põhiseaduslikke vabadusi piirata, on ameeriklastele probleemiks.
2. Peaprokuröride volituste määrus 2008. aastast. Prokuröridele anti laiendatud voli uurida isikute ja ühenduste tausta, isegi kui kahtlust kinnitavaid asitõendeid ei ole. 2009-2011 on seega "analüüsitud" 82 000 isiku või organisatsiooni tausta, kellest vaid 3500 osutusid kahtlasteks. Kuid jälle, skandaal on numbrites, mitte konkreetses tagakiusamises.
3. Rassiline ja etniline profileerimine. Paranoia on just vaevamas värviliste kogukondade lobirühmi, kes näevad tonti ka seal, kus seda ei ole. Igatahes heidetakse nüüd FBI-le ette, et nad kahtlustavat vene ja hiina kogukondi San Franciscos kuritegelike rühmituste toetamises, nagu ka latiinode kogukondi New Jerseys ja Alabamas ja mustade kogukonda Georgias. Kas tõesti aluseta?
4. Piiramatu andmetekogumine ja andmete kaevandamine. Kui sellega saaks kuritegevust välja juurida oleks ju kõik hästi, kuid 2007. aastaks oli FBI talletanud 1,5 miljardit andmerida, mis oli mullu kasvanud kuue miljardini, ehk iga USA kodaniku kohta oli laual juba keskmiselt 20 sissekannet. Sellega haakub muidugi ka hiljutine NSA skandaal, mis ulatub juba kaugelt välja USA piiridest. Niisiis, USA ametkonnad upuvad liigse informatsiooni kätte, aga kas just igaühe kohta, on järgmine küsimus.
5. Sisemise teisitimõtlemise mahasurumine. Ilmselgelt liialdus, sest poliitilisi repressioone me USA-s ei näe. Aga infolekitajate (Manningi, Snowdeni, jt) jälitamisel on FBI ja teised USA eriteenistused ilmutanud ilmselgelt paanilist liialdamist. Taustaks mõistagi 2006. aastal Julian Assange asutatud lehekülg Wikileaks. Kuid, nagu teada, siis USA-s ei ole võimalik ühtki skandaali lõplikult kinni mätsida. Ja infolekete vältimine on siiski ametkondade sisemine vastutus, Assanget siin süüdistada ei tasu.
6. Ajakirjanike ründamine. Meediavabadus on USA-s peaaegu pühaduse staatusesse tõstetud, ning isegi võimalus, et FBI võiks ajakirjanike varvastele astuda, tekitab meedias raevuhoo. Kahtlane on jah see, et FBI on kuulanud pealt 21 telefoniliini, mida kasutasid Associated Pressi ajakirjanikud. USA-s suur skandaal, aga võrrelda seda nüüd sellega, kuidas koheldakse ajakirjanikke Venemaal...
7. Parlamentaarse järelevalve eiramine. ACLU süüdistab FBI-d ka selles, kuigi tõsiseid fakte neil esitada ei ole. Rääkides vale või eksitava info andmisest USA kongressile, tuleb esmaselt meelde hoopis CIA tegevus president George W. Bushi ajal. Küllap siis on ACLU-l teada midagi ka FBI valetamise kohta, mida nad meiega ei jaga...
8. Kodanikuõiguste kaitsjate tagakiusamine. Fakte on jälle vähe, aga 2010. aasta raport süüdistas FBI-d ebakohases nuhkimistegevuses keskkonnakaitsjate ja sõjavastaste aktivistide taga. Skandaal, mis õnneks pole viinud tõsisema poliitilise tagakiusamiseni, ning ka see ei aseta FBI-d veel võrreldavale pulgale näiteks Venemaa FSB-ga.
9. Ebaseaduslikud vahistamised. Selliseid juhtumeid on USA ajaloos alati olnud, ja tänu aktiivsetele advokaatidele võib mõnigi seaduslik vahistamine ju hiljem ebaseaduslikuks osutuda. ACLU-l on esitada siin kaks näidet, ühel puhul on araabia nimega isikut kimbutatud Keenia piiril, teisel puhul Araabia Ühendemiraatide piiril. Massirepressioone ju ei ole, aga araablaste kahtlustamisel on ka omad põhjused. Iga viga satub paraku kohe suure kella külge.
10. Kõige skandaalsem? Sundida lennukeelu alla sattunud ameeriklasi piiri taga luureteenistuste informaatoriks hakkama. Jälle taustaks USA islamirühmituste pidev kurtmine kuidas neid taga kiusatakse. Lennukeelunimekirja sattunud isikutega on küll 2001. aastast alates olnud ridamisi skandaale, enamikus just eksituste tõttu, mis süütuid inimesi raskustesse asetasid. Aga "ameeriklased lennukeelu nimekirjades" - ikka ja alati on nad araabia nimedega, kes käivad kahtlaselt tihti Pakistani vahet.
Järelduseks: Kuigi USA võimudele on antud alates terrorismivastase sõja algusest liigseid, isegi konstitutsioonivastasteks peetavaid volitusi, paistab paanika aluseks olevat ennekõike araablaste tunne, et neid represseeritakse. Sellist teisitimõtlejate tagakiusamist, vangistamist ja kadumist, nagu omane Venemaale või mitmele totalitaarsele riigile, ju USA-s ei ole.
Aga mida vähem me tegelikult teame FBI volitustest ja andmebaasidest, seda enam on pinnast usaldamatusel. Seda enam, et seda paranoiat on ka aastaid propagandakanalites kultiveeritud. Ja enne kui järjekordset "kuutõbiste raadiojaama" uskuda, tuleb vaadata ka nende tausta kriitilise pilguga. Sest ega viga pole ju ainult "kurjades ameerika imperialistides."
