„Alice-Imedemaal-sündroom“ (ingl AIWS; Alice in Wonderland Syndrome) on tajuhäire, mille all kannatajatele paistavad objektid kas tegelikust suuremate või väiksematena, või lähemal või kaugemal asuvatena, või kogevad nad muid suurustaju moonutusi.

Oluline on rõhutada, et neid sümptomeid ei põhjusta mingisugused bioloogilised või mehaanilised kõrvalekalded silmades, vaid tegemist on aju neuroloogilise talitluse häiretega.

Mõnikord võidakse Alice-Imedemaal-sündroomi kogeda healoomulise või vähemalt mööduva seisundi, näiteks äärmise kurnatuse (unevaeguse) või migreeniliste peavaluhoogude tagajärjel.

Suurustaju häired võivad aga anda märku ka tõsisematest terviseprobleemidest nagu ajukasvajad või mõnda viirushaigusesse nakatumine. Näiteks annavad mõned uuringud mõista, et tegu võib olla mononukleoosi ehk Epsteini-Barri viiruse esialgse sümptomiga.

Sündroomi nimetus on tuletatud Lewis Carrolli raamatust "Alice in Wonderland" („Alice Imedemaal“), mille peategelanna sattus korduvalt olukordadesse, kus toiduained ja joogid tema kasvu paisutasid või kahandasid.

Ehkki rohkem kui sada aastat pärast autori surma on taoliseid väiteid keeruline põhistada, on isegi spekuleeritud, et Carrollit võisid ajendada selliseid kogemusi kirjeldama teda ennast kimbutanud, migreeni- ja epilepsiatekkelised nägemismeelepetted.