Kui Veneetsia enam ei upuks - vaat see oleks alles ime
Selle taga on 2,5 miljoni ruutkilomeetrine Vahemeri, mis kohtleb mõnd kohta oma rannikust küll hullemini kui teisi. Just Aadria mere põhjarannik, ennekõike Veneetsia ja Chioggia, vähem ka Grado ja Trieste on selle nähtusega kimpus.
Acqua alta on looduslik fenomen, juhtudes tavaliselt sügise ja kevade vahel, kui Kuu, Päikese, võibolla ka mõne muu taevakeha asendiga kergitatud tõusuvett võimendavad veelgi hooajalised tuuled. Veneetsia ongi saanud oma kuulsuse just ennekõike tänu sellele, et ta peab tõusuveed kangelaslikult vastu, kui linn ei upuks, ei voolaks sinna ilmselt ka miljoneid turiste.
Kui uputusvesi küündib 80 kuni 109 sentimeetrit tavalisest kõrgemale, nimetatakse seda vaid intensiivseks uputuseks, 110-139 sentimeetrit pälvib juba tiitli väga intensiivne, alles 140 sentimeetrist alates hakkab pihta erakordne kõrgvesi.
Paraku on ka "erakordseid" üleujutusi linnas märgata iga mõne aasta tagant, mistõttu tegelikult erakordset pole selleski enam: kõrgeim vesi on kirja pandud 1966. aastal 194 sentimeetrit üle tavalise pinna, üle inimese pea küündinud uputusi teab ajalugu aga varasematestki aastasadadest. Ja 270 000 elanikuga linn püsib endiselt omal kohal.Veneetsia on küll juba aastaid näinud vaeva, et ehitada veealuste barjääride süsteemi, et suuremat tõusuvett edaspidi tõrjuda. Nn MOSE-projekt on küll olnud viimastel aastatel kimpus ka rahastamisprobleemidega, aga valmima peaks ta aastaks 2014.