Riigid koguvad ja avalikustavad praeguse pandeemiaga seotud andmeid erinevalt. Nende võimekuski testimise teel viirusekandjaid tuvastada on erinev. Lisaks ei saa teada, kui palju inimesi ametliku statistika osaks ei saagi, kes nakatusid ja tervenesid või selle tagajärjel surid.

The New York Times avaldas eile intrigeeriva ülevaate selle kohta, et kui palju võib olla (viiruse levitatava haiguse) COVID-19 tõttu surnuid üldse.

Mõni surnutest ei pruukinud selle peale tullagi, et minna abi küsima, mõni ei pääsenud haiglasse nende ülekoormatuse tõttu – on eri põhjuseid, miks lahkunu kokkupuude meditsiinitöötajatega jäi olemata.

Selle uudise tippimise hetkel on maailmas teada 177 707 COVID-19 tõttu surnut. NYT leiab, et tegelik arv võib olla vähemalt kümnete tuhandete võrra suurem.

Ajaleht uuris 11 linna, piirkonna või riigi surmade statistikat – muuhulgas USA New York, Hispaania, Inglismaa ja Wales, Prantsusmaa – ja leidis, et juba nende puhul võib COVID-19 tõttu surnute arv olla 25 000 võrra suurem kui ametlik statistika näitab.

Kuidas leht selle järelduseni jõudis? Uurides, kui palju igas riigis või piirkonnas inimesi on surnud, võrreldes seda seal samal perioodil tavalise surmade arvuga ja lahutades teadaolevate COVID-19 tõttu lahkunute arvu.

Näiteks Hispaanias oli perioodil 9. märtsist kuni 5. aprillini surnute arv 66% ehk 19 700 üle tavapärase. Kui sellest lahutada 12 401 COVID-19 tõttu surnut, jääb üle 7300, kes võisid osaliselt kuuluda pandeemia ohvrite hulka.

Võib argumenteerida, et paljud COVID-19 tõttu surnud võinuks näiteks oma kõrge vanuse tõttu niigi varsti surra. Arvud aga on julmad, nt Pariisis suri iga päev üle kahe korra rohkem inimesi kui tavaliselt, mida pole juhtunud ka halvimate gripihooaegade tipphetkedel. New Yorgis oli surijate arv koguni neli korda tavalisest kõrgem.

Istanbulis oli perioodil 9. märtsist kuni 12. aprillini tavapärasest 2100 surnut rohkem. Seda on pea kaks korda rohkem kui Türgi valitsus teatas samas ajavahemikus koroonasurnute arvuks terves riigis.