Tõsisemaid sümptomeid kartmata võib inimene nälgida umbes 30–35 päeva; pärast seda võivad ilmneda nahalööbed, kõhulahtisus ja, mõistagi, märkimisväärne kaalukaotus.

Organism hakkab kestvas näljaseisundis n-ö iseennast sööma, alustades rasvkoest; sellele järgneb lihaskude.

Kummastaval kombel leidub hulgaliselt tõendeid, mis annavad mõista, et nälgimine on valutu viis surra — kui keha „mõistab“, et hakkab surema, valdab näljaohvrit pigem imeline eufooriaseisund.

Oletatavasti tekitavad näljajoovastust teatud molekulaarkeemilised protsessid ajus, kuid millised täpselt, pole teada, kuna küsimust pole arusaadavatel põhjustel põhjalikult uuritud.

Mitte kõik aruanded nälga suremisest pole aga ühtviisi lohutavad. Mõned näljaohvrid on kogenud äärmuslikku ärrituvust, väljakannatamatuid nahalööbeid, järelejätmatut kõhulahtisust, valulist neelamist ja turseid.

Reeglina saabub surm toidupuuduse läbi siis, kui elundid umbes kuus kuni üheksa nädalat pärast nälgimise algust töötamast lakkavad. Enamasti lõpetab nälgija süda lihtsalt löömise.