Krediitkaardi sünnilugu: esimene katsetus oli pea igas võimalikus mõttes nurjumine
1958. aastal tuli pangandus- ja finantsteenuseid pakkuv korporatsioon Bank of America geniaalsele mõttele — miks mitte anda klientidele sellised pangakaardid, millega seotud krediit on voolav?
Erinevalt teistest toonastest kaartidest ei pidanud BankAmericard'i omanikud puudujääki tasuma igakuiselt, vaid võisid jääda pangale võlgu ja tasuda selle asemel intressi.
Järsku oli klientidel juurdepääs välklaenudele ning pangale avanes omakorda võimalus intressi ja kaardimaksetasude arvelt rikastuda. Mis oleks saanud valesti minna?
Tuleb välja, et peaaegu kõik. Kaartide kasutuselevõtt kujunes nimelt kolossaalseks katastroofiks.
Kuna keegi polnud seda tüüpi pangakaardist varem kuulnud, puudus nende järele ka nõudlus, kuid Bank of America oli veendunud, et kui inimesed aduvad krediitkaartide kasutusmugavust, muudavad nad otsekohe meelt.
Niisiis jagaski pank 1958. aasta septembris California osariigi Fresno linna elanikele 60 000 krediitkaarti, mida keegi neist polnud endale tellinud.
Bank of America projektijuhi Joe Williamsi õnnetuseks puudusid pangal vahendid, mille abil selgitada täpselt välja, kes panga klientidest tegelikult üldse krediidivõimelised on.
Panga Los Angelese filiaalid koostasid ühel hetkel küll nimekirja klientidest, kellele nende arvates tulnuks kindlasti krediitkaardid kinkida, kuid ajasid seejärel dokumendid segamini, mistõttu tasuta krediitkaardid jagati välja hoopis kõige tõenäolisemalt makseraskustesse sattuvatele inimestele.
Mõned esimeste krediitkaartidega seondunud probleemidest olid veelgi absurdsemad. Vaimulikkond käsikäes ajakirjandusega sarjas panka „moraalilageda“ krediidipõhise majanduse kultiveerimise eest. Jõuk vargaid ärandas Bank of America laost hulga kohrutamata kaarte ning šantažeeris seejärel panga neid tagasi ostma.
Bank Americard jäi esimesel aastal pärast käibelevõttu 20 miljoni dollariga kahjumisse. Nüüdisaegsesse vääringusse arvestatult tähendas see koguni 150 miljoni dollari suurust puudujääki. Williams sunniti samuti lahkuma vaid aasta pärast kaartide turuletoomist.
Kõigist äpardustest hoolimata jäi Bank of America oma krediitkaardile truuks. 1976. aastal nimetati Bank Americard ümber Visa’ks.
Ka Joe Williams ei lasknud pead norgu, vaid töötas end peagi taas üles. 1962. aastal asutas ta ettevõtte, mis ostis panganduskontsernilt Chase Manhattan Bank välja nende vireleva krediitkaardiosakonna, lõi selles korra majja ja müüs selle kolm aastat hiljem maha American Express’ile.
