Kolm söögikorda päevas on meie toitumisloos hiljutine areng

 (50)
Kolm söögikorda päevas on meie toitumisloos hiljutine areng
Foto: AP

Kas neil, kes muretsevad, et traditsioonilise kolme söögikorra rütmist irdumine nende tervisele halba teeb, on traditsioonilisuse koha pealt üldse õigus?

Kas inimesed on alati toitunud kolm korda päevas? Einekordade üllatavat arenemislugu tutvustab BBC.

Hommikusöök

Suurema osa vältel inimkonna ajaloost pole hommikustsöömise kommet tuntud.

Roomlased hommikuti ei einestanud, vaid sõid reeglina vaid ühe korra päevas keskpäeva paiku. Hommikusöögi söömise kombele vaadati tõtt-öelda suisa viltu.

"Roomlased uskusid, et tervislikum on süüa ainult üks kord päevas," pajatab toiduajaloolane Caroline Yeldham. "Kõik seedimisega seonduv oli nende jaoks vaat’ et kinnisidee ning rohkem kui üht toidukorda päevas peeti juba apluse ilminguks. Taoline mõtteviis mõjutas inimeste söömakombeid väga pika aja jooksul."

Toiduajaloolane Ivan Day teab, et keskaja inimeste toitumisharjumusi kujundasid suuresti kloostrielu toonased reeglid. Enne hommikumissat söömine oli keelatud; liha tohtis süüa vaid pooltel päevadel aastas.

Kokk Clarissa Dickson Wrighti osutusel hakkasid kõik ühiskonnaklassid hommikust sööma alles millalgi 17. sajandil. 1740. aastate lõpul ilmusid jõukurite elamutesse esimesed hommikusöögitoad.

Mitmeid päevi, mõnikord nädalaid väldanud jahipidude tõttu saavutas hommikuse einestamise tava 19. sajandi aristokraatide seas dekadentsi enneolematu taseme. Hommikusöögiks võidi serveerida kuni 24 eri rooga.

Seotud lood:

19. sajandi keskpaiga tööstusrevolutsiooniga kaasnes regulaarne tööaeg, mis tähendas, et töölistel oli esimest kehakinnitust tarvis juba varahommikul. Enne tööle jõudmist sööma hakkasid kõik ühiskonnaklassid, nii töölised kui ka nende ülemused.

20. sajandi künnisel tegi hommikusööginduses revolutsiooni ameeriklane John Harvey Kellogg, kes oli kogemata jätnud portsu keedetud maisi kolkuma.

Tahenenud maisimassi rulliga lamendades ja seejärel küpsetades valmistas Kellogg maailma esimesed maisihelbed, pannes sellega aluse miljarditesse dollaritesse küündiva käibega tööstusharule.

Meile tuttav hommikuse einestamise traditsioon kujunes välja Teise maailmasõja järgsel majandusliku õitsengu perioodil, 1950. aastatel, mil kodudesse leidsid tee röstsai, viilutatud leib, lahustuv kohv ja juba tootmise käigus suhkruga maitsestatud pudrud-helbed.

Lõunasöök

Rooma antiikajast keskajani sõid kõik inimesed keset päeva. Lõuna oli päeva tähtsaim söögikord, kusjuures ei lõunasöögi kontseptsiooni selle tänapäevases tähenduses ega isegi sõna "lõuna" (ingl lunch) sel ajal ei tuntud.

Toiduajaloolase Ivan Day sõnul määras söögikordi keskajal suuresti päevavalguse olemasolu või puudumine. Kuna elektrit ei tuntud, pidid inimesed tõusma varakult, et valgest ajast viimast võtta. Talupojad alustasid põlluharimisega reeglina varavalges ja olid südapäevaks juba näljased.

Sedamööda, kuidas majapidamistes hakati kasutama tehisvalgustust, hakkasid jõukamad inimesed peamist toidukorda sööma üha hiljem, mistõttu tekkis vajadus kerge keskpäevase eine järele.

Kuni 19. sajandi keskpaigani oli lõuna ehk lantš (ingl lunch) väga haruldane termin. Toiduajaloolase Monica Askay osutusel tähistati sellega pikka aega "juhuslikke suutäisi einekordade vahepeal".

Tänapäevase vormi andis lõunasöögile jällegi tööstusrevolutsioon. Kesk- ja alamklassi toitumisrütmi määrasid töötunnid. Paljude tehasetööliste tööpäevad venisid väga pikaks ning selle juures osutus keskpäevane toidukord hädavajalikuks.

Tehaste juures hakati kauplema pirukatega. Samuti tarbiti üha rohkem masstoodetud toitu, kuna linnades polnud ruumi ei sigade pidamiseks ega aiamaadeks, kus ise toitu kasvatada. Paljudes majapidamistes puudus isegi köök.

"Suurbritannia oli esimene riik maailmas, mille rahvas hakkas sööma tööstuslikult toodetud toiduaineid," kinnitab Day.

Lõunaeine muutus osaks igapäevarutiinist. 19. sajandil siginesid linnadesse einelad ning kontoritöötajatele hakati andma vaba lõunatundi.

Kui 1939. aastal aga maailmasõda puhkes ning toidunormile kehtestati piirangud, oli ka lõunaeine-tava sunnitud arenema uues suunas. Rahvamasside toitmise kõige ökonoomsemaks viisiks kujunesid töölissööklad. Pärast sõda võtsid sama mudeli üle koolid.

1950. aastate sõjajärgses maailmas kerkisid esile kohvikud ja lõunaeine-talongide (ingl luncheon voucher) süsteem. Ühendkuningriigis toona leiutatud uus nisutöötlemisviis, nn Chorleywoodi saiaküpsetusprotsess tegi võimalikuks nisusaaduste enneolematult odava ja kiire tootmise. Einevõileib hakkas tempokalt täitma kiire ja odava lõunaeine turunišši.

Westminsteri ülikooli uurijate andmetel kulutatakse nüüdisajal lõunaeine söömiseks (enamasti arvutiekraani ees) keskmiselt 15 minutit. Lõunaeine algtähendus — väike kiire amps põhjalikumate söögikordade vahel — on oma kunagise tähenduse inglise keeles suuresti säilitanud.

Õhtusöök

Õhtusöök (ingl dinner; tõlgitakse vahel ka lõunasöögiks) oli roomlaste ainus söögikord, ehkki nemad ei söönud seda õhtul.

Ühendkuningriigis oli õhtusöögitraditsiooni õitsenguperioodiks keskaeg. Ülikutel oli kombeks süüa keskpäeva paiku formaalset, pööraselt pillavat roogadevalikut.

Vastupidiselt levinud väärarusaamale olid need toidukorrad väga peened ning nõudsid lauakommetest ranget kinnipidamist.

Toonaste igapäevaste pidusöökidega demonstreeriti jõukust ja mõjuvõimu, mistõttu kokad pidid köögis juba enne kukke ja koitu rühmama hakkama, et kõik õigeks ajaks valmis saaks, räägib Yeldham. Kuna elektrit ei tuntud, ei tulnud toidu valmistamine õhtusel ajal kõne alla.

Ka talupoegade olulisim päevane söögikord, mida praegu õhtusöögiks (ingl dinner) nimetatakse, leidis vanasti aset südapäeva paiku, kuigi see kujutas endast aristokraatide priiskava prassimisega võrreldes märksa tagasihoidlikumat kehakinnitamise vormi.

Sedamööda, kuidas kunstlik valgustus üha rohkematesse kodudesse jõudis, hakati õhtust sööma üha hiljem. 17. sajandil sai alguse ärilõuna (ingl working lunch) traditsioon, mille käigus asjalikud härrasmehed omavahel tähtsaid küsimusi arutada võtsid.

Ka kesk- ja alamklassi toitumisrütmi määrasid suuresti töötunnid. Day kinnitab, et 18. sajandi lõpul einestas enamik inimesi juba kolm korda päevas.

19. sajandi alguseks nihkus õhtusöök suuresti päeva lõppu, mil töölt koju naasnud rahvas sai kõhu korralikult täis süüa. Küll aga jäi mitmel pool püsima pühapäevase piduliku lõunasöögi (ingl dinner hour) tava.