"Kobraküla": paik, kus inimesed ja maod elavad (enamasti) rahus koos

 (2)
"Kobraküla": paik, kus inimesed ja maod elavad (enamasti) rahus koos
Foto: ekraanitõmmis videoklipist

60 aastat tagasi veenis üks Tai arst, kes soovis oma väikese, tolmuse koduküla tõsiseltvõetavaks turismiobjektiks muuta, külaelanikke madusid lemmikloomadena kasvatama ja nendega turistidele esinema.

Üllatav küll, kuid nipp toimis ning tänapäeval tunnevadki turistid Tai kirdepiirkonna Khon Kaeni provintsi Ban Kok Sa-Nga küla paremini Kobraküla (ingl The Cobra Village) nime all, vahendab Oddity Central.

Igaühes Ban Kok Sa-Nga u 140 majapidamisest on vähemalt üks lemmikmadu, keda peetakse õues puust kastis.

Soomuseliste lemmikute valik ulatub surmavalt mürgistest nagu kuningkobra ja monokkelkobra vähem ohtlikeni nagu rästik Coelognathus radiatus või eri püütoniliigid.

Külas, mis kujutab endast sisuliselt üht suurt, lakkamatut etendust madudega, valitseb alati pidulik meeleolu.

Madusid kasvatatakse vangistuses ning nende osalusel tehakse mitmeid trikke nagu näiteks vihase kobra õrritamine. Mehed näpistavad mööda lava roomavaid loomi sabast, et neid veelgi tigedamaks ajada.

Enamikule turistidest ei avalda aga muljet niivõrd pentsikud tsirkusetrikid kui see, kui mugavalt külaelanikud end madude seltsis tunnevad.

Isegi lapsed suhtlevad roomajatega täiesti stressivabalt, kuna neile õpetatakse juba väga õrnast east peale, kuidas madusid käsitseda ja toita ning kuidas nendega võidelda.

Seotud lood:

Kuulujutte turistidest, kes olla külas maohammustuste kätte surnud, liigub palju. Pole selge, kas neil ka tõepõhja on, kuid mitmed kohalikud on küll viga saanud.

Küla vilunuim maotaltsutaja, 72-aastane Bualee Chai on saanud hammustada 21 korda — tõik, mille üle mees ise on üsna uhke.

Bualee on madude treenimisega tegelenud üle poole sajandi ning käib vahete-vahel koos oma madudega mööda Taid ringreisidel esinemas. Hammustustest annavad tunnistust mõned puuduvad sõrmed.

"Kui ma poleks lasknud sõrmi amputeerida, oleksin surnud. Viimane kord, kui sain hammustada ja kaotasin sõrme, oli 2004. aasta 26. detsembril. See juhtus täpselt samal hetkel, kui Taid tabas võimas tsunami."

Chai keeldub pärast hammustadasaamist vastumürke manustamast, kuna mürgi kättesaamine on julm ja teeb madudele haiget.

Küll aga on tõsi, et küla elanikud peavad madusid suisa pereliikmeteks. "Kui mõni mu madudest sureb, kurvastan väga," rääkis Chai. "Nad on olnud mu kaaslasteks palju aastaid. Kui külas mõni madu sureb, viime templis läbi ohverdusriituse."

Ban Kok Sa-Nga elanikud ei teeni tegelikult oma mao-etendustega eriti palju. Nende peamine sissetulekuallikas on hoopis midagi muud — haruldased ürdid, mida kobratsirkuse tegemise kõrvalt müüakse.

Kõige kuulsam kohalikest ravimtaimedest kannab siiamikeelset nime wan paya ngoo ning laimimahlaga segatult leevendab mürkmaohammustusi. Chai kinnitusel ravib too ürt suvalise mürgise looma, nt tuhatjalgsete või skorpionide hammustusi. Taime söömisel paranevat hammustadasaanu enesetunne juba poole tunniga.

Ban Kok Sa-Ngas ei tegelda mitte ainult madude pidamisega, vaid neid ka ostetakse kokku. Külaelanikud on valmis ühe mao eest välja käima viis kuni kuus tuhat bahti (u 160–200 dollarit), kuid müüa ei taha nad loomi kunagi. Isegi kui maod suurt midagi sisse ei too, jätkatakse nende ostmist puhtast kiindumusest.

"See ei ole lihtsalt äri pärast," kinnitab Chai. "Etendustes osaleb väga väike osa madudest. Me ostame neid lihtsalt selleks, et nende eest hoolt kanda."

Vaadake ka videot: