Kirjatuvide “Bermuda kolmnurga” müsteeriumile leiti selgitus
Ehkki kirjatuvid on õige tee leidmises tähelepanuväärselt osavad, kipuvad USA-s Jersey Hilli piirkonnas lendu lastud tuvid aga ära eksima. Nüüd paistab, et kirjatuvide maailma n-ö Bermuda kolmnurga mõistatusele on lahendus leitud, vahendab BBC.
Teadlased on aastaid pead vaevanud küsimuse kallal, miks muidu suurepärased tiivulised orienteerujad kipuvad kaotsi minema pärast lendulaskmist ühest kindlast piirkonnast New Yorgi osariigis.
Ajakirjas Journal of Experimental Biology hiljuti ilmunud uurimus annab mõista, et tuvid rakendavad õige tee leidmiseks madalsageduslikke helisid — ning selles paigas Ühendriikide territooriumil nad edukaks orienteerumiseks vajalikku madalat müra ei kuule.
Uurimuse juhtiv autor, USA geoloogiauuringute ameti geofüüsik dr Jonathan Hagstrum avaldas arvamust, et linnud koostavad ümbritsevast keskkonnast n-ö akustilisi kaarte.
Mõned teised teadlased pidasid taolist hüpoteesi aga vastuoluliseks ning vaidlused selle üle, kuidas kirjatuvidel sihtkohtade leidmine ikkagi nii hästi õnnestub, jätkusid.
Kaduvate tuvide mõistatus sai alguse juba 1960. aastatel.
Cornelli ülikooli professor Bill Keaton üritas välja selgitada, millel rajaneb lindude muljetavaldav võime leida kodutee paikadest, kuhu nad kunagi varem sattunud pole.
Prof Keaton laskis tuvisid lendu kõikjal üle New Yorgi osariigi ning üllatus väga, avastades, et Ithaca linna lähistel Jersey Hillis vabastatud linnud käitusid imelikult ja lendasid sihitult ringi, otsekui oleksid nad suuna kaotanud.
Nii juhtus kord korra järel, välja arvatud ühel puhul 1969. aasta 13. augustil, mil lindude orienteerumisvõime järsku taastus ning nad oskasid tagasi kodutuvilasse lennata.
Dr Hagstrum usub, et linnud kasutavad kodutee leidmiseks madalsageduslikke helisid. Ta kommenteeris: “Linnud kasutavad navigatsiooniks nii kompassi kui kaarti. Kompassiks on reeglina Päikese asend või Maa magnetväli, kuid nende pruugitava kaardi kohta polnud tegelikult midagi teada.
Mina olen avastanud, et nad kasutavad kaardina helisignaale, mis ütlevad neile, kus nad oma kodukoha suhtes asuvad.”
Tema sõnul orienteeruvad tuvid äärmiselt madalsagedusliku, inimkõrva kuulmislävest oluliselt allapoole jääva infraheli abil.
Dr Hagstrum selgitas: “See heli pärineb ookeanist. Süvaookeani lained on interferentsis ning tekitavad helilaineid nii atmosfääris kui maakoores. Seda energiat on võimalik registreerida kõikjal Maa pinnal, isegi mandri keskosas.”
Infraheli levimist võivad aga oluliselt mõjutada atmosfääris aset leidvad muutused.
Dr Hagstrum arvutas lindude eksperimentaalse vallapäästmise kuupäevadel valitsenud tuuleolude alusel välja, kuidas pidi heli liikuma tuvide kodupaiga ja Jersey Hilli vahel.
“Atmosfääri temperatuuristruktuur ja tuulestruktuur olid New Yorgi osariigi põhjaosas sellised, et infrahelilained kaardusid Jersey Hilli kandis ülespoole,” selgitas ta.
Nii ei saanudki linnud heli enam kuulda ning eksisid ära — välja arvatud ühel päeval, mil neil siiski õnnestud kodutee leida.
Dr Hagstrum märkis: “1969. aasta 13. augustil leidis troposfääris aset kas nn tuulenihe või temperatuuri-inversioon, mis koolutas helilained tagasi alla, nii et tol ja ainuüksi tol päeval oli heli Jersey Hillis kuulda.”
Dr Hagstrum oletab, et just infraheli levihäired võivad olla lahenduseks veel mõnedele kirjatuvide suunataju kaoga seotud mõistatustele nagu 1997. aastal toimunud kirjatuvide võiduajamine üle La Manche’i väina, mille käigus 60 000 lindu kursilt kõrvale kaldusid.
Jersey Hilli mets kuulub New Yorgi osariigile, sealseid tingimusi tutvustatakse siin.
