Katkend raamatust: Svante Pääbo "Neandertali inimene. Kadunud genoomi otsimas"

 (4)
Katkend raamatust: Svante Pääbo "Neandertali inimene. Kadunud genoomi otsimas"
Foto: Äripäeva kirjastus

Mida me teame oma lähimate evolutsiooniliste sugulaste kohta? Mis eristab ja mis ühendab tänapäeva inimest ja tema geneetiliselt lähimat sugulast – neandertallast?

Eesti juurtega teadlane Svante Pääbo jutustab, kuidas neile küsimusele vastust otsis ning kirjeldab oma edukaid pingutusi selles uurimistöös.

Raamat näitab paleogeneetika teerajaja ja leiutaja silme läbi tema teadustulemuste poolest rikkalike aastate sündmusi, intriige, läbikukkumisi ja triumfe.

Lugu algab Egiptuse muumiate DNA-uuringutest 1980ndate algul ning kulmineerub neandertallase genoomi järjestamisega 2010. aastal.

Neandertallase geenid pakuvad ainulaadset pilguheitu meie kaugete ja samas lähedaste sugulaste ellu; neis võib peituda ka võti lahendamaks saladust, miks inimesed ellu jäid, ent neandertallased välja surid.

Pääbo uurib geenide abil tänapäeva inimeste algupära ja nende suhteid neandertallastega ning kirjeldab nende teemade ümber käinud tuliseid vaidlusi.

Loe üllitise kohta Rahva Raamatu leheküljel!

Rohkete teaduspreemiatega pärjatud Svante Pääbo juhib Leipzigi Max Plancki evolutsioonilise antropoloogia instituuti ning ajakiri Time valis teda 2007. aastal maailma saja mõjukama inimese hulka.

Seotud lood:

Katkend raamatust

Pärast vahepeatust Moskvas ja pikka, öö otsa kestnud Novosibirski-lendu maandusime 17. jaanuari varahommikul.

Lennujaamas näitas digitaalne ekraan kellaaega 6.35. Siis lülitus tabloo ümber temperatuurile: -41 kraadi Celsiust.

Kui pagasi kätte saime, avasin kohvri ja panin selga kõik riided, mis mul olid. Lennujaama ümber oli õhk väga kuiv ja lumi keerles nagu tolm me jalgade ümber, kui me kiirustades auto poole sammusime. Kui sisse hingasin, kippusid mu ninasõõrmed ninavaheseina külge kinni külmuma.

Sõit Akademgorodokki võttis tunni. Nagu nimi Akademgorodok viitab, on tegu linnaga, mis on ehitatud ainult akadeemilisel eesmärgil. Selle ehitas Nõukogude Teaduste Akadeemia 1950ndatel. Oma kõrgajal majutas see 65 000 teadlast koos perekondadega.

Pärast Nõukogude Liidu lagunemist lahkusid paljud teadlased Akademgorodokist ja suurem osa sealseid instituute on kokku kuivanud. Kuid 2010. aastaks olid Vene valitsus ja paljud suured firmad juba kümne aasta vältel linna investeerinud ning linna kohal hõljus nüüd ettevaatliku optimismi virvendus.

Meid majutati Kuldse Oru hotelli, mis oli ümber ehitatud tüüpilisest nõukogude üheksakorruselisest majast.

Olin selles hotellis juba korra varem peatunud. Üks tollest korrast jäänud elavamaid mälestusi oli see, et polnud sooja vett, mistõttu olin igal hommikul sunnitud ette võtma tubli pooletunnise retke läbi kaasiku, et teha suplus läheduses asuvas veehoidlas, mida kutsuti Obi mereks.

See kõik aga oli suvel ning ma olin rohkem kui veidi mures, kas küttesüsteem nüüd ikka töötab. Mul poleks tarvitsenud muretseda. Kui me Johannesega oma tuppa jõudsime, ei leidnud me eest mitte ainult sooja vett, vaid ka nii kuumad radiaatorid, et toatemperatuur oli väljakannatamatult kõrge: 40 kraadi Celsiust.

Kütte mahakeeramiseks regulaatorit polnud, nii et olime viimaks sunnitud aknad avama ja laskma sisse välisõhku, mis oli peaaegu 80 kraadi võrra külmem. Jätsime akna lahti kogu sealviibimise ajaks.

Saabusime pühapäeval, ja et Anatoliga pidime kohtuma alles järgmisel päeval, otsustasime neljakesi jalutama minna. Oma jahmatuseks leidsime eest väikese jäätiseäri, mis oli avatud.

Kuna olin kindel, et see on minu elu ainus kord 35-kraadises pakases jäätist süüa, astusin putka juurde. Naine, kes mulle jäätist müüs, sai aru, et ma pole kohalik, ja õhutas mind maiust ruttu nahka pistma: kui jäätis välistemperatuuri saavutab, muutub see kivikõvaks ja seda pole võimalik süüa.

Kui olime jäätised kiiresti ära söönud, jalutasime läbi jäise metsa randa, kus olin kaks aastat tagasi soojadel suvehommikutel ujumas käinud.

Olime seal ainsad inimesed. Taevas oli selge, kuid kahvatu päike ei pakkunud raasugi sooja. Õnneks polnud üldse tuult. Pisimgi õhuraas, mis rõivaste alla pääses, avaldas külmutavat mõju. Tegelikult olid mu varbad selleks ajaks juba tuimaks muutunud ja me pagesime kähku oma üleköetud hotellitubadesse tagasi.

Järgmisel päeval kohtusime Anatoliga tema ruumikas kabinetis, mille luksust ta arheoloogia ja etnograafia instituudi juhatajana nautis. Mihhail Šunkov, arheoloog, kes juhtis Denissova koopas väljakaevamisi, oli samuti kohal ning lisaks veel mõned nende kolleegid.

Johannes tutvustas enda ja Qiaomei avastusi ning kõik olid rabatud. Kas oli tegu mingi uue väljasurnud inimvormiga, ehk oli see elanud ainult Siberis või ainult Altai mägedes?

Altai piirkonnas on palju ainult sealsele alale omaseid taime- ja loomaliike, nii et see idee oli täiesti usutav.

Anatoli kabinetis serveeritud lõunasöögi ajal, mis kujutas endast viinaga alla loputatavaid imemaitsvaid Vene lihalõike, arutasime vaimustunult, mida meie avastused võiksid tähendada.

Mõne aja pärast, kui õhkkond oli ühtlasi elav ja lõõgastunud, osutasin, et meie küsimusele võiks lõpliku vastuse anda tuumagenoom. Kui saaksime võtta proovi ülejäänud, suuremast sõrmeluu tükist, saaksime sekveneerida tuumagenoomi ja täielikuma pildi, kuidas see inimene oli seotud tänapäeva inimeste ja neandertallastega, kelle genoomi me just äsja olime sekveneerinud.

Ma ei saanud algul aru, mida Anatoli mu palve peale vastas, ning süüdistasin selles oma halba vene keele oskust ja nokastanud olekut.

Kuid pärast Viktori tõlkimist olin endiselt segaduses. Anatoli püüdis ilmselt selgitada, et tal pole enam teist luutükki, sest ta andis selle umbes aasta eest minu "sõbrale". Vaatasin segaduses Victori, Bence'i ja Johannese otsa.

Millisele sõbrale? Kas mõni neist oli juba luu enda kätte saanud? Kuid nad paistsid niisama jahmunud kui mina. Siis Anatoli selgitas. Ta oli andnud selle "minu sõbrale Eddyle, Eddy Rubinile Berkeleyst".

Mul pole aimugi, mis nägu ma olin või mida ütlesin. Teadsin, et Eddy püüdis luid kätte saada, et neandertallase genoomi enne meid sekveneerida.

Kuid nüüd saime teada, et peaaegu aasta oli olnud tema valduses meie omast palju suurem tükk luust, mis sisaldas nii palju endogeenset DNA-d, et paari nädalaga oleks võinud sekveneerida tuumagenoomi, kasutamata mingeid tehnilisi trikke või tegemata mitusada jooksu sekveneerimismasinatel.

Ja me olime endiselt mitme nädala kaugusel artikli esitamisest Science’ile, rääkimata selle ilmumisest. Paistis, et minu alaline suurim hirm saabki tõeks: enne kui meie jõuame oma artikli avaldada, ilmub Berkeley artikkel, mis esitab iidse väljasurnud inimvormi genoomi, mis on sekveneeritud isegi suurema katvusega kui neandertallase genoom.

Kes siis enam hooliks meie aastaid kestnud vaevarikkast tööst ekstraktsioonimeetodite kallal; sellest, kuidas me püüdsime endogeense DNA hulka suurendada, meelitada neandertallase DNA-d välja tohutust bakteriaalse DNA üleküllast?

Kõik need üksikasjad oleksid pikas perspektiivis tähtsad, et kasutada kõiki neid sadu luid, mis pole nii imeliselt hästi säilinud kui see, kuid mis puutub inimese väljasurnud sugulase genoomi järjestuse tuvastamisse, siis selle oleks Eddy teinud kiiremini ja paremini lihtsalt seepärast, et tal vedas.

Püüdsin end koguda ja öelda midagi, mis mu tundeid ei reedaks. Kuid suutsin ainult pobiseda midagi teadusliku koostöö kohta. Peagi lahkusime koosolekult kavatsusega kohtuda oma võõrustajatega hiljem õhtusöögil teadlaste majas, mis oli Akademgorodoki sotsiaalelu keskus.

Tagasi hotellituppa kõndides ma enam külma ei tundnud. Johannes püüdis mind lohutada. Ta üritas mind veenda, et peaksime lihtsalt oma tööd nii hästi kui suudame edasi tegema ja konkurentsist mitte hoolima.

Loomulikult oli tal õigus. Kuid selge oli see, et me ei saa jalgu järel lohistada. Rohkem kui iial varem, tuli meil nüüd kiiresti tegutseda.
Õhtusöök kujutas endast ülekeevalt sõbralikku afääri nagu kõik eelnevad õhtusöögid, mida ma Anatoli seltsis olin nautinud.

Toit oli imeline: lõhele, heeringale ja kaaviarile järgnes mitu maitsvat pearooga. Õhtu läbi öeldi hea viina saatel tihedasti tooste, ja nagu Venemaal kombeks, tegid seda kõik peol viibijad kordamööda, öeldes toosti mõnel üldiselt tunnustatud teemal, nagu koostöö, rahu, meie õpetajad, õpilased, armastus, naised ja nii edasi.

Kui ma alles alustasin Nõukogude Liidus reisimist, siis ma jälestasin seda kommet. Tundsin tohutut piinlikkust, kui pidin kuidagiviisi suure õhtusöögiseltskonna ees veeretama sõnu teemal, millel ma ei armastanud rääkida.

Aja jooksul olin siiski sellega harjunud ja hakanud selle juures isegi hindama asjaolu, et see võimaldas kõigil õhtusöögil osalejatel pälvida lühikeseks ajaks kõigi tähelepanu, isegi neil, kellel ühiskondlik positsioon tavaliselt ei luba üldse sõna võtta, rääkimata siis vestluses domineerimisest.

Kahtlemata olen hakanud sellest kombest lugu pidama ka tänu sellele, et olen sügaval sisimas väga tundeline inimene, seda joont aitab alkohol sageli pinnale tuua. Ja just tunnetest need toostid räägivadki.

Kõigepealt ütlesin toosti meie väga viljaka koostöö auks ning siis rahu auks, rääkides, kuidas ma kasvasin üles kapitalistlikus Rootsis, kus mind valmistati ette väga tõenäoliseks Euroopa suure sõja puhkemiseks, milles Venemaa pidi loomulikult olema meie vaenlane.

Kuna Rootsi oli ametlikult neutraalne riik, nimetati võimalikku vaenlast, kellega võitluseks mind minu sõjaväeteenistuse vältel ette valmistati, ametlikult ja eufemistlikult „ülijõuks”, kuid keel, mida vangid meie sõjamängudes rääkisid, oli just nimelt vene keel.

Kuid sõda, milleks kõik ettevalmistusi tegid, ei tulnudki. Me pole pidanud kunagi teineteisele vaenlastena otsa vaatama. Selle asemel istume sõpradena laua ümber, teeme koostööd ja avastame koos imelisi asju. Tänu alkoholile liigutasid mu sõnad mind ennastki.

Olles õhtusöögil üks noorimaid, valis Johannes kohaselt toosti õpetajate auks. Mõistsin, kui purjus ma olin, kui tema sõnad mulle lausa pisarad silma tõid.

Ta ütles, et tal on teaduses olnud kaks isa: mina, kes ma olin toonud ta molekulaarse evolutsiooni juurde, ja Anatoli Derevjanko, kes Altai ja Usbeki välitööde käigus oli õpetanud talle arheoloogiat. Olin nii liigutatud, sest need olid tõsiasjad, mida me üksteisele tavaliselt ei ütle.

Pärast õhtusööki jalutasime piki Akademgorodoki peatänavat hotelli poole. Öö oli väga külm ja pime ning tähed uskumatult eredad, sest jääkülm õhk ei sisaldanud peaaegu üldse niiskust.

Kuid ma ei märganud seda. Päeva jooksul kogunenud pinge oli pannud mind viinapitsi tühjendama kiiremini, kui ma seda muidu oleksin teinud. Mul oli tunne, et ma pole teismeeast saadik nii purjus olnud. Kuid kui me seal ebakindlal sammul läbi lumise tänava endale teed rajasime, ütles Bence midagi, mis otsekohe isegi mu joobnud mõistusest läbi murdis.

Meie külaskäigu algul oli Anatoli andnud talle hamba, mis oli leitud Denissova koopast üheksa aastat varem. Tegu oli purihambaga (vt pilti 22.3), tõenäoliselt nooruki omaga, kuid see hammas oli hiiglasuur. Bence ütles, et ta pole kunagi varem sarnast hammast näinud, see ei tundunud kummagi, ei nüüdisinimese ega neandertallase hamba moodi.

Ta ütles lausa, et kui ta poleks teadnud leiukohta, oleks ta arvanud, et see pärineb mõnelt palju varasemalt inimese eellaselt, võib-olla Aafrika Homo erectus’elt või Homo habilis’elt või hoopis Australopithecus’elt.

See oli kõige veidram hammas, mida ta oli iial näinud. Purjus, nagu me olime, olime veendunud, et see peab pärinema samalt inimeselt, kellele kuulus sõrmeluu. Ning me olime kindlad, et see olend pidi tõepoolest olema keegi, kelletaolist me pole varem kohanud. Altais on ammusest ajast räägitud kuulujutte mägedes elavatest lumeinimestest, keda nimetatakse Almadeks.

Hotelli poole kõndides hüüdsime täiest kõrist, et oleme avastanud Alma! Naljatasime, et kui saaksime lasta hamba vanuse süsinikumeetodil kindlaks määrata, võiks selguda, et see on vaid paar aastat vana. See selgitaks ka seda, miks see nii palju DNA-d sisaldab.

Võib-olla elas neid jetisarnaseid olendeid veel senimaani kusagil Vene ja Mongoolia piiri peal. Seda, kuidas ma tol ööl hotellituppa jõudsin ja voodisse sain, ma päris hästi ei mäleta.

Loe üllitise kohta Rahva Raamatu leheküljel!