Kas on võimalik elu maailmas, kus ei kehti enam raha?

 (162)
Kas on võimalik elu maailmas, kus ei kehti enam raha?
Filipiinlane peseb rahaafp/scanpix

Vastus pealkirjas esitatud küsimusele on igal juhul jah – enamik loodusrahvastest elab ka täna ilma, et neil oleks vaja seda tsivilisatsiooni või tänase maailmamajanduse alustala – metallist või paberist, ammugi mitte elektroonilist raha.

Ka Eestis pole vaja minna kaugemale ajaloos kui ehk paar sajandit tagasi, kus talunikud sisuliselt tootsid kõik ise, mis neil eluks vaja oli – toit tuli põllult või laudast, riided tehti ise lambavillast või loomanahast, jalatsid kasetohust, mööbel ja tööriistadki tehti enamasti ise. Vaid sepatöö vajas meistrile tasumist, seegi oli võimalik teha natuuras.

Raha järgi tekkis vajadus alles siis kui hakati majja luksust tahtma. Või kui tekkis vajadus suhelda võimuga. Ja rännumeestel oli igatahes lihtsam maksta võõrastemajas rahaga kui mõne tarbe- ehk luksusesemega neid koormana seljas kandes.

Ja kui täna orjame me raha, rabeledes hommikust õhtuni tööd teha, et seda pisukest palgapäeval kätte saada, siis tollal orjati leiba ja riideid, samuti hommikust õhtuni tööd tehes, kusjuures tervis läks käest ja inimesed surid noorelt. Amazonase vihmametsades, kus ilm on soe ja toit metsast kergesti korjatav on loodusrahvastel kergem toime tulla. Külmematel laiuskraadidel on inimese vajadused ka tunduvalt suuremad.

Seotud lood:

Ja ühiskonnas, kus enam raha ei kehtiks, kas siis mingi üleilmse katastroofi tõttu või poliitilise vapustuse tulemusel, tekiks kohe probleem – leiba ja riideid vajab inimene igas maailmas, auto ja televiisorita tuleks küll toime.

Kas näiteks tänapäeva tohtrid ja näitlejad oleks jälle valmis munade ja tibude eest oma teenuseid pakkuma, nagu nende rändlejatest eelkäijad 17. – 18. sajandil. Või kooliõpetajad õpetama lapsi ainult toidupakkide eest, nagu siinsed külakoolmeistrid algusaegadel. Kas me näiteks mäletame veel, kust sai endale nime Tallinnas Gonsiori ja Kunderi tänava vahel asuv Politseiaia nimeline park – tsaari ajal oli veel kombeks, et iga korravalvurgi omas maalappi, kus kartuleid kasvatada. Palgast sel ajal veel ära ei elatud.

Kommunistlik utoopia?

Linnad sureks nälga

Kui tänapäeval kaoks ära raha, lakkaks esmalt kaubandus, ja linnad muutuksid nälga surevateks getodeks, sest põllumees toidab end ise ära, linnad peaksid aga suutma talle vastu pakkuda sama vajalikku kaupa kui toit või riided. Rahavaba maailm oleks nimelt naturaalmajandusega maailm. Ja põllumehe jaoks on see juba väga ebasoodne tehing - kas tema peab kõiki toitma, või peavad kõik tema põldu harima.

Just seda nähti ainsal korral kui selline kommunistlik eksperiment täide viidi – aastail 1975-1980 Kambodžas. Punased Khmeerid arvasidki, et "kapitalistlik" asi ehk raha on vaja ära kaotada.

Ilma rahata surid miljonid inimesed nälga, kuna linnastumine, mida mõnel pool peetakse progressiks, oli tegelikult muutnud inimesed sõltuvaks massiks. Selleks, et toitu suhu saada, vajasid just linlased raha. Kambodžas sunniti linlased aga põllule tööle, kus nad massiliselt surema hakkasid ja tekkisidki tänaseks kurikuulsad pealuuväljad. Eeskujuks ta ei kõlba – viis aastat kestnud eksperimendiga suri nälga kolm miljonit inimest.

Teenindav sektor ilma rahata eksisteerida ei suuda, kui ehk siis ainult vägivaldse sunniga. 1920. aastate nõukogude Venemaal nähti küll hetki, kus tehased pidid rahapuudusel palka maksma oma toodanguna – aga turul vahetamas käies oli mõne tehase kaup selgelt paremas hinnas kui mõne teise oma. Kommunistid arvasid, et on aeg kaupmehed maha lüüa, asemele pakkudes varustajat. Aga nälg oli kohe käes. 

Kuna põllumees ei tahtnud sellist ühiskonda oma orjamisega ülal pidada, ei nähtud nõukogude riigis enam muud teed, kui kolhoosi korras pärisorjus taastada ja inimesi sundida põllule. Aga sunnimajandus hävitas maaelu lõpuks üldse. Inimesed ei läinud vabatahtlikult maale vaid põgenesid hoopis oma orjusest maalt linna.

Ja kui 1920. aastal oli kommunistliku utoopia osaks tõesti veel „kapitalistlikust“ rahast loobumine, siis tegelikult „sotsialismi“ kehtestada ei olnudki võimalik. Majanduse tõuse ja langusi nähti selles majanduses veelgi hullemal kujul kui „kapitalismis.“ 1933. aastal näiteks seisis kapitalistlikus läänes töötute järjekordades kokku kümme miljonit inimest, NSV Liidus suri sel ajal aga nälga ligemale kümme miljonit inimest.

Raha leiutati 2800 aastat tagasi

Raha võib pidada ka esimeseks ja ehk isegi kõige jõhkramaks riiklikuks sekkumiseks naturaalselt toiminud majandusse. Ja esimeseks valitsejaks, kes hakkas münte vermima, oli millalgi kaheksandal sajandil enne Kristust ühte Väike-Aasia riiki valitsenud kuningas Midas, täpsemini tema naine Demodike, nagu on väitnud Aristoteles. Antiik-Kreekal oli küll suurim panus, miks raha niivõrd populaarseks vahetuskaubaks sai esmalt Vahemere kallastel, siis juba Rooma impeeriumis levis, leides üha enam kasutajaid ka idas ja lõunas. Ja seejärel ka uues maailmas.

Aga kui peaks aset leidma tsivilisatsiooni krahh, nagu näiteks nähti 5. sajandi Euroopas, ei tähenda see veel raha kadumist. Ka Rooma tsivilisatsiooni hävingu pinnalt tekkinud uued võimud vajasid ikka oma lisamootorit naturaalmajandusele – oma raha. Raha elas roomlaste „maailmalõpu“ igatahes üle.

Tollal ei hoitud küll raha padja all, vaid kaevati maa sisse, paremaid päevi ootama. Ja paraku üsna tihti unustati:

Tollal oli raha küll ennekõike kaalu peal mõõdetav ja hambaga katsutav, kas hõbedast või kullast, mitte mingist tänapäevasest tundmatust ühendist. Paberrahast tollal isegi ei unistatud.

Tänase inimese plastkaardiraha on aga mõõdetav vaid toimiva interneti ja arvutiprogrammiga, sellest rahast ei jääks katastroofide korral midagi alles.

Ja paraku, kogu planeet on juba rahast sõltuv.