Kas kodanikupalk on hea mõte? Tõendid on lünklikud, ent põnevad
Idee tingimusteta regulaarsest sissetulekust on muutunud üha menukamaks, osalt seetõttu, et inimeste kindlustatus tööga on vähenenud, osalt sellepärast, et rahvas kardab mitmes sektoris suurema automatiseerimisega tulevikus kaasnevat tööpuudust.
Nii poolt- kui ka vastuväiteid sellele mõttele leidub ohtralt; mõned neist puudutavad kontseptsioone nagu õiglus ja õigus, paljud aga keskenduvad võimalikele tagajärgedele.
Näiteks on arvatud, et kodanikupalka saavad inimesed lõpetavad töötamise ja muutuvad täielikult sellest sõltuvaks, aga ka, et kodanikupalk jätaks meile aega tegelemiseks kasulike tegevustega nagu vabatahtlik töö või abivajajate põetamine-hooldamine, ja et paljud ei vähendaks töökoormust, kuna sooviksid saada rikkaks või ka lihtsalt sellepärast, et töö neile meeldib.
Ainus võimalus küsimusse selgust tuua on korraldada pilootuuringuid.
Et tulemused oleksid täpsed, peaksid uuringud vastama võimalikult paljudele kriteeriumidele: kodanikupalga ehk garanteeritud põhisissetuleku (ingl UBI; universal basic income) maksmine peaks toimuma tingimusteta, sellest peaks jätkuma elementaarsete toimetulekuvajaduste eest tasumiseks ja seda ei tohiks mõjutada muu sissetulekuallika olemasolu.
Samuti on tõenäoline, et kodanikupalga mõjud oleksid teistsugused, kui see kehtiks ühtviisi kõikjal ja püsivalt, kuid olemasolevad uuringud on reeglina väikese valimiga ja lühiajalised.
Uurimust, mille tulemuseks oleksid veenvad ja usaldusväärsed tõendid kodanikupalga kasulikkusest, on väga keeruline korraldada. Programme, mis vastaksid kõikidele loendatud kriteeriumidele, pole olemas, küll aga leidub hulk uuringuid süsteemidest, mis vastasid mõnele neist.
Leidsime kaheksa programmi Põhja-Ameerikas ja ühe Iraanis. Kokku on nende kohta kirjutatud 27 uurimust, mis hõlmavad andmeid tööhõive, haridustaseme ja tervishoiu kohta, aga ka ühiskondlike tagajärgede kohta nagu kuritegevusnäitajad. Mõned kodanikupalga-süsteemid hõlmasid püsivalt kogu elanikkonda, ent need polnud piisavad elementaarsete vajaduste katmiseks.
1970. aastatel viidi Põhja-Ameerikas läbi viis suurt uuringut negatiivsest tulumaksust (ingl NIT; Negative Income Tax) — süsteemist, milles kodanikupalka makstakse alla teatud piiri teenivatele inimestele. Madala sissetulekuga perekondadele maksti tingimusteta nii palju raha, et nad toime tuleksid, kuid kui nende sissetulekud kasvasid, makseid vähendati.
Alaska püsisissetuleku-kassa APF (ingl Alaska Permanent Fund) maksis kuni 1982. aastani igal aastal kõigile elanikele, k.a lastele protsendi osariigi naftadividendidest.
Hulk põlisameeriklaste hõime maksab hõimuliikmetele dividende reservaadi territooriumil tegutsevate kasiinode tulust. Neid makstakse välja kord aastas; noorukid saavad lapseea jooksul kontole laekunud raha kätte keskkooli lõpetamisel ühekordse kopsaka väljamaksena.
2010. aastal kehtestas Iraani valitsus kogu elanikkonnale makstava igakuise tasu kompensatsiooniks kütusetoetuste kaotamise eest. Süsteemi rakendamise algusajal piisas sellest rahast äraelamiseks, kuid inflatsioon kahandas palga väärtust kiiresti.
Omaette kategooriasse kuulub Soome, mis 2017. aastal hakkas esimese Euroopa riigina eksperimenteerima valitsuse makstud tingimusteta kodanikupalgaga.
Juhuslikkuse alusel 175 000 töötu soomlase seast nopitud 2000 inimesele maksti 560 eurot kuus; projektile kulus kokku 22,7 miljonit eurot. Katse lõpetati 2018. aasta detsembris ja seda peeti üldiselt ebaõnnestunuks. Paljud uurijad väidavad aga, et eksperiment oli üldse valedele alustele üles ehitatud. Esialgsed tulemused avaldati tänavu veebruaris.
Tõendeid analüüsides tuleb nentida, et kuna ükski neist uuringutest ei vastanud eelloetletud kodanikupalga kriteeriumidele, ei saa nende põhjal teha põhjapanevaid järeldusi kodanikupalga mõjude kohta.
Küll aga annavad need mõista, kuidas võivad inimesed reageerida tingimusteta priisissetulekule ja sisaldavad huvitavaid tähelepanekuid, mida võiks kodanikupalga-süsteemide mastaapimisel arvesse võtta. (Soome eksperimendi tulemusi sellesse analüüsi hõlmatud ei ole).
Kõikide algatuste puhul täheldati muutuseid tööturul.
• Mõjud meestele olid üldiselt üsna väikesed, ehkki ühes Alaska uuringus leiti, et meeste aastane töökoormus vähenes 11%.
• Väikeste lastega emad ja üksikvanemad vähendasid töötunde 33%, kuid see tulemus ilmnes vaid riikides, kus puudub riiklik emadushüvitis.
• Nii naised kui ka iseendale tööd andvad mehed Iraanis vähendasid töötundide hulka.
• Kanada uuringutesse hõlmatud inimesed hindasid kõrgelt paindlikkust, turvalisust ja võimalust töötada tervisehäire tõttu vähendatud koormusega, samuti võimalust õppida või lähedast hooldada, kartmata seetõttu elatist kaotada.
Eksperimentide tervisemõjud jäid ebaselgeks; mõned uuringud ei näidanud üldse mingeid mõjusid. Osas uuringutest ilmnesid tugevad positiivsed mõjud nagu sünnikaalu suurenemine, haiglavisiitide vähenemine, nii täiskasvanute kui ka laste vaimse tervise paranemine ja laste ülekaalulisuse langus. Mõnedes uuringutes kasvasid suremus ja sõltuvushäirelisus.
Nii negatiivse tulumaksu kui ka hõimudividendide mõjude analüüsid näitasid keskkooli lõpetanud noorukite osakaalu kasvu ja õpitulemuste paranemist. Abielulahutuste osakaal negatiivse tulumaksu uuringutes ei muutunud.
Hõimudividendide uuring andis sarnaseid tulemusi; märkimisväärselt paranesid nt laste ja vanemate vahelised ning vanemate omavahelised suhted. Väikeste laste emad veetsid vähem aega palgatööl ja rohkem kodus. Inimesed teatasid ka, et pühendavad rohkem aega teiste sugulaste eest hoolitsemisele.
Nii hõimudividendide-uuringusse hõlmatud täiskasvanud kui ka teismelised panid toime vähem kuritegusid; samas täheldati pärast iga-aastaste väljamaksete laekumist Alaskas varavastase kuritegevuse vähenemist, ent uimastitega seotud kuritegevuse kasvu.
Ühes Kanada programmis võis kodanikupalka taotleda igaüks, kuid reaalselt sai seda vaid 30% elanikkonnast. Sellest hoolimata täheldati õnnetusjuhtumite ja vaimsete häiretega seotud haiglavisiitide vähenemist kogukonna lõikes — arvatavasti seetõttu, et suuremast rahalisest sõltumatusest johtuv stressilangus tõi kaasa konfliktide hulga vähenemise ja vaimse tervise probleemide taandumise.
Soome kodanikupalga-programmist võid lugeda pikemalt ERR Novaatoris: kuigi see ei tõstnud riigis tööhõivet, olid selle saajad üldiselt õnnelikumad ja tugevama vaimse tervisega.
