Kas Eesti peaks andma viirusele täieliku haamri - mida arvavad teadlased, majandusinimesed, riigiametnikud?

 (208)
Kas Eesti peaks andma viirusele täieliku haamri - mida arvavad teadlased, majandusinimesed, riigiametnikud?
EPA/Scanpix

Eesti võimud on langetamas neil tundidel ja päevade otsust piirangute üle, kus kaalukausile pannakse muuhulgas majanduse käekäik ja koroonaviiruse leviku tõkestamise vajadus.

Kui madalal peaksid olema pandeemia leviku ilmingud, et võiks asuda majanduse huvides piiranguid leevendama või võiks midagi ümber vaadata juba praegu? Või tuleks piiranguid kiiresti veelgi karmistada ja kogu Eesti rahvas näiteks kaheks nädalaks täielikku kodukarantiini aheldada ehk täielik haamer anda, et viirus sel viisil korralikult maha suruda ja alles seejärel vaadata, mis on saanud majandusest?

Hetkel on Eesti igal juhul kodukontoris, koduõppel, tihti juba täiesti tööta või veerandi võrra vähendatud palgaga, väga paljud majandusharud on siruli maas. Ja meie piirangud on veel isegi leebed võrreldes mõnegi teise riigiga.

Uurisin Eesti majanduseeluga seotud teadlastelt, majandusinimestelt ja riigiametnikel, mida nemad kujunenud olukorrast arvavad.

Teaduste Akadeemia president Tarmo Soomere: täpselt sihitud haamer tundlikus käes

Tarmo Soomere Foto: Ilmar Saabas
Seotud lood:


Pandeemiale reageerimise puhul on võtmetähtsusega kaks suurust: nakatumiskordaja (ehk kui mitu inimest keskmiselt saavad ühelt viirusekandjalt nakkuse) ja haiguse raskus (nt kui suur osa haigestunutest sureb). Agressiivse sotsiaalse distantseerimise ehk haamri mõte on nakatumiskordaja agressiivselt maha suruda. Praegu on see kolme kandis. Et pandeemia vaibuks, peab see olema märksa väiksem kui 1.

Haamri kasutamist piirab vajadus säilitada ühiskonna ja majanduse funktsioneerimine. Mõnest asjast saame mõneks ajaks loobuda. Puhkusereisi võib edasi lükata, konverentsist loobuda, õppetunde üle interneti korraldada, juuksuris käimata jätta ja kodus ise süüa teha.

Tööstuse ja majanduse pausile panemine ei ole kaasaegses ühiskonnas võimalik. Vesi, toit, soojus, valgus ja side ei ole ainsad vältimatud vajadused. Nende ja tuhandete teiste vajalike asjade tootmise või tagamise ja inimesteni toimetamise ahel on väga pikk. Selle katkemist või mõne kõrvalharu kadumist ei pruugi kohe märgata, küll aga on selle ahela lappimine enamasti väga keerukas. Nõnda võib tootmise või transpordi seiskumine osutuda märksa suurema ohu allikaks kui pandeemia ise.

Milline on õige tasakaal haamri (ehk inimeste eraldamise) ja majanduse käimashoidmise vahel, ei oska keegi praegu öelda. Kindlasti on see habras. Pealegi tuleb võrrelda võrreldamatut: inimeste kannatusi ja elude kaotust rahalise kahjuga. Sellised otsused on enamasti väärtuspõhised (ja väärtuse all ei mõtle ma raha). Õnnetuseks ei ole meil ka piisavalt andmeid, et otsuseid korralikult põhjendada; samuti napib aega järelemõtlemiseks.

Sellises olukorras on loogiline seada eesmärgiks kahjude minimeerimine pikemas perspektiivis. Mis tähendaks ühest küljest inimeste veenmist, et kodutööl olles ei peaks naabritega pidu pidama või lapsi kambakesi palli mängima lubada; ja teisest küljest arusaamist, et majandus- ja tootmistegevust tuleks jätkata kõigis neis valdkondades, millest loobumine ei ole põhjendatud pandeemia mahasurumise vajadusega ja millel on majanduslikult mõttekas perspektiiv ka pärast pandeemia lõppu.

Eesti Kaubandus-Tööstuskoja peadirektor Mait Palts: parem kiire lõpp kui lõputu õudus

Kuidas kasvatada usaldust Eesti panganduse vastu? Foto: Priit Simson


Inimeste tervis ja heaolu on ikka kõige tähtsamad, kuid loomulikult ei saa unustada, et heaolu põhineb suures osas majanduse käekäigul.

Ettevõtluseta ei ole võimalik riiki ülal pidada aga samuti ka ilma inimesteta. Seda, kas ja millised meetmed ning kui suures ulatuses on vajalikud, peaksid ütlema tegelikult täna ikka tervise valdkonna teadlased.

Kui on õigustatud rakendada kiiremalt ja eeldatavasti siis lühiajalisemalt, karmimaid meetmeid, siis tuleks neid rakendada. Eks tänagi tundub, et kohaseks võib muutuda tarkus, et parem kiire lõpp kui lõputu õudus. Antud kontekstis siis - pigem rakendada ennetavana ja loodetavasti lühiajalisena, karmimaid meetmeid, kui et venitada olukorda meetmete järkjärgulise karmistamisena, mis kokkuvõttes tähendab meetmete kestuse pikenemist ja suuremat negatiivset mõju majandusele.
Aga ikkagi - meetmete valikul tuleks kuulata teadlaseid, kes suudaksid anda arvamuse, milliseid meetmeid ning kui piiravaid on vaja, et viiruse levikut peatada.

Mida kiiremini suudame naasta tavapärase elu juurde, seda parem, kuid enne on vaja saada kindlus, et viiruse levik on kontrolli all.

Rahandusministeeriumi asekantsler Dmitri Jegorov: kogu Euroopa kaheks nädalaks maha

Dmitri Jegorov Foto: Jaanus Lensment


Financial Times avaldas hiljuti graafiku, kus juhtumite vähenemine Aasias on seotud meist märksa jõulisemate piirangutega ja teistmoodi lähenemisega - sealhulgas totaalse testimisega. See justkui paneks arvama, et meil ongi vaja jõulisemaid piiranguid.

Samas näeme, et Norra istub kodudes ja pani piirid kinni, aga Rootsi võttis juba pikemat aega vabamalt, aga kui kõrvutame sellega, kuidas suureneb haigestumiste arv, siis Norras suurenes eile haigestumiste arv 221 võrra ja Rootsis 164 võrr. Muidugi on see seotud ka võimalike erinevustega testimises.

Mulle tundub, et hulga kindlam ja oluliselt väiksema kahjuga majandusele oleks olnud koordineeritud samaaegne „shutdown“ kaheks nädalaks üle Euroopa (v.a kriitilised tegevusalad: meditsiin, häire- ja kommunaalteenused, toidutootmine, toidupoed ja apteegid). Kiiresti maha ja kiiresti üles tagasi! Aga paraku selleks puuduvad Euroopas juriidilised mehhanismid ja see sõltub ainult riikide koostöötahtest.

Tartu ülikooli majandusteaduskonna professor Urmas Varblane: valigem Korea tee

Äripäeva konverents - arutlusring Foto: Ilmar Saabas


Alustuseks on vaja muidugi rõhutada, et kõik järeldused on esialgsed ja aeg annab arutust. Kuid uurides teiste riikide kogemusi, tundub, et lisaks juba palju kiidetud Taivanile ja Singapurile on Korea ja Hiina on kaks näidet edukast viiruse leviku tõkestamisest.

Kuid need on väga erinevad teed. Hiina puhul oli alguses palju info leviku piiramist ja rakendati väga karmid piirangud. Lõuna-Korea andis pidevalt igakülgset infot viiruse leviku kohta oma kodanikele ja püüdis neid kaasata viiruse leviku vastasesse võitlusse. Isegi Daegus ehk linnas, kus Koreas oli samalaadne viiruse leviku kese nagu Wuhanis Hiinas, ei rakendatud kunagi üliradikaalseid liikumispiiranguid. Kuid inimesi kutsuti üles olema mõistlikud, anti väga täpsed juhendid, kuidas käituda ja väga hoolsalt uuriti välismaalt riiki saabunuid. Nii suudetakse hoida ka majandus mõistlikul moel liikumas ja kriisist tulevad need riigid paremini välja kui lausblokaadi harrastanud riigid.

Muidugi mängivad siin rolli ka kultuurierinevused ja inimeste kuulekus reegleid täita. Ma loodan, et me oleme Korea suuna jälgijad. Tänased uudised Korea kohta on väga julgustavad ja näitavad, et saab ka nii viiruse leviku seisma panna.

Tööandjate keskliidu juht Arto Aas: uutest piirangutest tuleks hoiduda

Tööandjate keskliidu tegevjuht Arto Aas Foto: Madis Veltman


Me peaksime praegu hoiduma uutest piirangutest majandustegevusele, kaupade ja töötajate liikumisele, sest muidu laieneb majanduskriis plahvatusliku kiirusega.

Kindlasti soodustada kodus töötamist ja vältida ebavajalikke sotsiaalseid kontakte, millest praegu paljud inimesed paraku kinni ei pea. Aga tööl käimist ära lõpetada ei saa, sest siis vajub majandus koomasse ja ka kodus istuvate inimeste elukorraldus muutub tundmatuseni.

Samas on vajalik laialdane testimine ja eesliinil töötajate isikukaitsevahendite kättesaadavus. Nendega on praegu päris kriitiline. Klienditeenidajad, müüjad, turvatöötajad, meditsiinitöötajad jpt vajavad paremat kaitset. Riik peaks selle lahendama esmajärjekorras.