Tootjad kaitsevad niimoodi habrast toodet purunemise eest, mis suupistete käitlemisel ja transportimisel muidu tavaline oleks.

Kui kartulilaastupakke üksteise otsa kuhjatakse, tihedalt kitsastesse konteineritesse pressitakse või lihtsalt veokikastis loksutatakse, toimib nörritav tühi ruum õhkpadjana, mis kaitseb kartulilaaste kartulipuru-kuhjaks lagunemast.

Muide, krõpsupakkide sisse ei pumbata sugugi mitte tavalist õhku: tegu on hoopiski lämmastikuga.

Hapnik soodustab kartulite riknemist ja õli rääsumist, tavalises õhus sisalduv niiskus muudab krõpsud aga nätskeks. Pakid täidetakse gaasilise lämmastikuga, et suupisted kauem värsked püsiksid.

Lämmastiku kasutamine pakendamisel ei ohusta kuidagi tarbijate tervist — koosneb ju 78 protsenti õhust, mida me sisse hingame, niikuinii lämmastikust.

Inimestel on alatasa raskusi mõõtmete korrektse tajumisega. Kui nad etikettidelt hoolega netokaalu ei veeri, eeldavad isegi kõige valvsamad poodlejad automaatselt, et suurem pakend tähendab alati suuremat kogust toodet.

Kokkuvõtteks: kuigi teatud hulk tühja ruumi hermeetilises kilekotis võib aidata säilitada krõpsude kuju ja värskust, võib tühjusega liialdamine kujutada endast tootja katset ostjaid hanitada.