Kadunud kontinendi jälil: Kuidas tänased mandrid oma kohtadele triivisid

 (17)

Juurde pandud videos antakse üks teadusetund heavy metal muusika saatel, aga loodetavasti see meie lugejaid-vaatajaid-kuulajaid ei sega. Tõlgendust, nagu jumalad oleks heavy metali abil mandrid liikuma pannud, tasub küll võtta peene huumoriga.

Mandrite triivimise teooria on tuginenud silmaga nähtavale sarnasusele erinevate maailmajagude rannajoonte vahel, mis võiks viidata, et kunagi on nad omavahel koos olnud, seejärel aga, peamiselt maa-alustele jõududele järele andes triivinud praegustele kohtadele. Ja maavärinate ning vulkaanipursete sagedus viitab, et see triivimine kestab jõuliselt edasi.

Video algab pihta küll ajal, mil oletatav varasem hiidkontinent Rodinia (1,1 miljardit kuni 750 miljonit aastat tagasi) oli juba laiali lagunenud, aga enne Pangaea (hiidmanner eksisteeris ligi 300 kuni 200 miljonit aastat tagasi) lagunemist eksisteerinud rannajooni on ka väga raske ette kujutada.

Kellele eelmise video muusikavalik ei meeldinud, siis samal teemal veidi klassikalisemas toonis:

Vahendab Vikipeedia:
Mandrite triivi hüpoteesi püstitajaks peetakse Alfred Wegeneri, kes avaldas sellekohased mõtted aastal 1912. Juba sajandeid varem olid mitmed teadlased pannud tähele Atlandi ookeani vastasrannikute kuju hämmastavat sarnasust, samuti oli üldteada lõunapoolsete mandrite elustiku, eriti fossiilsete leidude sarnasus. Seletuseks pakuti enamasti minevikus eksisteerinud hüpoteetilisi maismaasildu, mitte aga seda, et lõunapoolkera mandrid moodustasid kunagi ühtse maismaaosa.

Seotud lood:

Wegeneri arvates moodustasid kõik tänased mandrid kunagi ühe hiidmandri, millele ta pani nimeks Pangaea. Pangaea lagunemise järel triivisid selle osad oma tänastele asukohtadele. Wegener kogus küll hulgaliselt geoloogilisi andmeid oma hüpoteesi toetamiseks, kuid ta ei suutnud pakkuda välja usutavat mehhanismi, mis suudaks mandreid liikuma panna. Seetõttu lükati tema ideed peaaegu ühehäälselt tagasi ning geoloogiline üldsus unustas need mitmekümneks aastaks.

Wegeneri ideid arendas edasi Arthur Holmes, kes arvas, et mandreid paneb liikuma vahevöö ainese konvektiivne liikumine. Ka tema hüpotees ei pälvinud esialgu laialdast tunnustust, kuid tänapäeval peetakse seda üheks olulisemaks litosfääri laamu liikuma panevaks teguriks.