Julm ajalugu – kuidas meremehed Funki saarel hiidalkide koloonia hävitasid

 (21)
Julm ajalugu – kuidas meremehed Funki saarel hiidalkide koloonia hävitasid
Foto: Wikipedia (vabakasutuseks)

Teadlased kardavad, et järgmise 50 aasta jooksul võib maakeralt kaduda tervelt pool kõigist looma- ja taimeliikidest ning praegune massiline väljasuremine on võrreldav sellega, mis toimus dinosauruste ajastu lõpus.

Järgnev katkend on 5. märtsil "Imelise Teaduse" sarjas ilmuvast raamatust "Üksildane Jüri ehk liikide kadumine", mille autoriks Lothar Frenz ja väljaandja AS Äripäev.

Raamatu konsultant, Tallinna Loomaaia bioloog Uve Ramst soovitab: "Üksildane Jüri" on haaravalt kirjutatud raamat, mis minu arvates võiks kuuluda kohustusliku kirjanduse hulka.

Muidugi mitte kui kirjandusklassika, vaid kui midagi olulist noorele, alles maailma avastavale inimesele. Samas sobib see suurepäraselt ka juba väljakujunenud maailmapildiga täiskasvanule, kes elust kui sellisest lugu peab."

***

"Erakordselt rasvased linnud" pesitsesid nii tihedas summas koos, et nad tallasid vaat et üksteise varvastel sel Newfoundlandi graniitrahnul, kuhu 1534. aastal tõstis esimese eurooplasena oma jala prantslane Jacques Cartier.

Prantsuse kuningas oli ta saatnud otsima loodeväila – jäävaba mereteed ümber Põhja-Ameerika Aasiasse. Hais, mis meestele laiult vastu pahvatas, oli sõna otseses mõttes hingemattev.

Seal, kus põhjalunnid pärast hiidalkide hävitamist neist vabanenud koha üle võtsid, pesitses järsul kaljurahnul tookord veel kuni 200 000 suurt alki.

Seotud lood:

Cartier ja tema mehed tegid endale aeruhoopidega teed läbi koloonia. Rasvased algid olid nende pika ekspeditsiooni jaoks teretulnud proviant, nende liha maitses suurepäraselt. "Vähem kui poole tunniga olime nendega täitnud kaks sõudepaati," kirjutas Cartier. Mitme vaaditäie soolatud hiidalkidega jätkas ta oma teekonda.

Sestpeale tegid meremehed, kalurid ja hülgekütid Atlandi ületamisel meelsasti vahepeatuse Funki saarel, et täiendada provianditagavara maitsvate lennuvõimetute lindude ning suurerebuliste ja kaua säilivate munadega.

Kuulekad linnud lasid end koguni mööda pikki planke otse laevale ajada. Sellistelt röövretkedelt Funki saarele ja teistele, väiksematele haudesaartele ongi pärit see vähene teave, mis meil hiidalgi käitumise kohta olemas on.

Alca impennis ei ehitanud pesa, vaid munes paljale maapinnale üheainsa suure muna. Mõne kirjelduse kohaselt talutasid vanemad tibud vee äärde juba peatselt pärast koorumist – see tähendab ajal, kui nad veel udusulis olid. (Nendega suguluses olevate alkide puhul lahkuvad noorlinnud pesast alles umbes 18 päeva pärast koorumist.)

Missugune vaatepilt pidi see küll olema, kui need maismaal kohmakavõitu linnud tuhandete kaupa mere äärde ukerdasid, kus vanemad viimaks vette hüppasid ja tõstetud päi murdlainetuses hulpisid, sellal kui hallikad hiidalgitibud Funki saare järsul kaljurannal esimeste lainete eest veel tagasi ukerdasid, kuid seejärel vanemaid järgides uuesti kalda äärde tatsasid ning lõpuks esimest korda vette plartsatasid. Seal ronisid nad vanemate kukile, kes neid seljas üle Labradori vete kandsid.

18. sajandi teisel poolel algas alkide tööstuslik kasutamine – ning Funki saare kunagi nii tohutu asurkond sulas kiiresti kokku.

Haudeperioodil elasid haisval kaljulaiul terved laevameeskonnad. Nüüd ei huvitanud jahimehi aga kuigivõrd lindude liha, vaid nad tahtsid kätte saada hoopis linnurasva, mis leidis kasutust lambiõlina.

Eelkõige kogusid nad aga alkide sulgi, millega täideti suletekke ja patju. Sulekogujad hakkasid peatselt omavahel võistlema: igaüks tahtis kokku ahmida nii palju alke kui võimalik, et neid mitte järgmisele laevkonnale jätta, kes muidu oma paadid lindudega täidaks ja pistaks nende eest tasku raha, mis võinuks esimestele kuuluda.

Sihtides pimedas kasuahnuses üksnes võimalikult suurt ja kiiret kasumit, ei mõelnud jahimehed põgusaltki sellele, kuidas alkide populatsiooni säilitada – ning saboteerisid seeläbi oma võimalusi ka tulevastel aastatel kasumit teenida.

Julma saagikoristuse kiirendamiseks ehitasid mehed tasasele laiule kivist aediku, kuhu nad pesitsevad linnud kokku ajasid. Meres ujuvaid linde ajasid kütid väikestest paatidest saare suunas ja üles kaljule, samuti aedikusse.

Madrus Aaron Thomas kirjeldas ühtesid 1794. aasta tapatalguid järgmiselt: paljud mehed ei vaevunud alki isegi tapma, vaid kitkusid tal elusast peast suled seljast ning viskasid surmale määratud linnud seejärel lihtsalt sinnasamasse kõrvale hunnikusse, kus need kärvasid.

Raske on ette kujutada, et algid ennast sealjuures sugugi ei kaitsnud ja meestele oma suurte nokkadega vähemalt valusaid haavu ei löönud.

Et sulekitkumist hõlbustada, keetsid jahimehed suurtes kateldes vett, mille kuumutamiseks kasutasid nad põletusmaterjalina hiidalke.

"Nende rasvased kered võtavad kiiresti tuld; puid saarel ei ole," kirjutas Aaron Thomas 1794. aastal. Üks alk teise järel löödi kaikaga maha või visati kohe elusalt vette, mis oli liigikaaslaste keredega keema aetud. Lõkketulle rändas veel rohkem linde, et seda põlemas hoida.

Keedetud alkide sulgi oli hõlpsam kitkuda; kitkutud laibad visati lihtsalt kõrvale ning jäeti kohapeale kõdunema. Rüüstatud algilaipadest tekkis hiljem pinnasekiht, millesse nüüd põhjalunnid pesakoopaid ehitavad.

Juba 1785. aastal hoiatas kapten George Cartwright Funki saart külastades: "Hävitustöö on kujuteldamatu. Kui selline tegutsemine peatselt ei lõpe, kaob terve linnusugu, esmajoones "pingviinid". Sest see on ainus saar, kus nad veel pesitsevad."

Algid ei olnud tõesti haudepaikade valikul kuigi paindlikud. Ükskõik kui hirmus tapatöö eelmisel aastal ka aset poleks leidnud, ikkagi pöördusid nad igal aastal Funki saarele tagasi.

Foto: AS Äripäev

Sel moel saabus Cartwrighti ennustatud lõpp kiiresti: juba 1800. aastaks polnud Funki saarel enam ainsatki hiidalki. Neist jäid maha üksnes kõrged luukuhilad ja värskelt tekkinud huumusekiht.

Jäälaikude all oli säilinud paar linnunahka – 1863. aastal jõudis briti paleontoloogi Richard Oweni kätte üks "kuivanud, laiakslitsutud, sulgedeta ja mumifitseerunud" hiidalgi laip, tänu millele tal avanes esmakordselt võimalus linnu terviklikku skeletti uurida.

1860. aastast alates aeti mõne aasta vältel isegi alkide laipadega veel kord korralikult raha kokku: laevad vedasid saarelt minema suures koguses linnujäänuseid, et väetada nendega Bostoni, Baltimore'i ja New Yorgi põlde.

Kasutad reklaamiblokeerijat.

Sisu mugavamaks tarbimiseks
telli Delfi Kogupakett või reklaamivaba pakett.

Kogupakett
1€ / kuus*
Sisaldab 11 Eesti tippväljaande tasulist sisu, vähem bännerreklaame, saad jagada kuni 4 kasutajaga.
* Esimene kuu 1 €, edasi 9,99 €
Reklaamivaba pakett
2,99€ / kuus
Saad lugeda tasuta sisu ilma bännerreklaamideta. Ei sisalda tasulise sisu lugemisõigust.
 
Lisan erandi. Vaata AdBlock juhist siit
ja AdBlock Plus juhist siit.
Mõistame, et käid meie juures uudiseid lugemas, mitte reklaame vaatamas. Reklaamidest sõltub meie sissetulek ja see võimaldab meil pakkuda sulle soodsalt head ajakirjandust.