Vulkaanidest satub aastas atmosfääri vaid umbes 0,3 gigatonni süsihappegaasi, mis on ainuüksi 2018. aastal inimkonna toodetud 37 gigatonniga võrreldes väga väike hulk.

See tähendab, et vulkaanide toodetud CO2 osakaal kogu maailma süsihappegaasi-emissioonides on oluliselt väiksem kui mõned levinud teooriad väidavad.

„Kliimaskeptikud armastavad suurt osa süsinikuheitmetest kirjutada vulkaanide arvele, kuid tuleb välja, et see lihtsalt pole tõsi,“ rõhutas Cambridge’i ülikooli juures tegutseva Queen’s College’i vulkanoloogia- ja petroloogiaprofessor Marie Edmonds.

Kauges minevikus on Maa looduses esinenud anomaalseid protsesse, mille käigus on atmosfääri paiskunud nüüdisaegse inimkonna süsihappegaasi-emissioonidega võrreldaval hulgal süsinikku — ja tagajärjed on olnud katastroofilised.

Üks selline juhtum oli asteroidi Chicxulub langemine Maale 66 miljonit aastat tagasi, mille tulemusel sattus teadlaste hinnangul atmosfääri 425–1400 gigatonni süsihappegaasi.

Tööstusliku tsivilisatsiooni mõjud on küündinud samasse suurusjärku. „CO2 kogus, mis viimase 10–12 aasta jooksul on inimtegevuse tulemusel atmosfääri pumbatud, on võrreldav nende katastroofiliste sündmustega, mis meie teada Maa minevikus aset leidnud on,“ rääkis prof Edmond.

„Meie süsinikukatastroofi ulatus on samasugune, mis on mõneti kainestav mõte,“ lisas Arkansase ülikooli geoloogiaprofessor Celina Suarez.

Teadlaste töörühm avaldas sarja süsinikuemissioonide-teemalisi artikleid 2009. aastal algatatud globaalse uurimisprogrammi Deep Carbon Observatory („süvasüsiniku-observatoorium“) raames.

Süsinikdioksiidi määra iseeneslik tasakaalustumine Maa atmosfääris võtab paraku väga kaua aega. „Süsinikutase tasakaalustub küll ise, aga see toimub nii pika aja jooksul, et inimkonna jaoks ei muuda see mitte midagi,“ nentis prof Suarez.