Inimesel oleks türannosaurusega kätt surudes šanss võita
"Esiteks peaksime eeldama, et Tyrannosaurus rex ei söö inimest lihtsalt ära, eks?“ küsib Ameerika riikliku loodusloomuuseumi selgroogsete paleontoloogia spetsialist Jack Conrad. "Igal juhul pole mingit võimalust, et ükski elav inimene selle matši võidaks."
T. rexi käpad võisid küll üsna äbarikud välja näha, kuid olid äärmiselt tugevad. Kumbki esikäpp oli umbes meetri pikkune; käpaluude mõõtmed ning lihaste luu külge kinnitumise punktide analüüs näitab, et need olid tohutult jõulised.
"Ainuüksi biitseps võinuks konservatiivse hinnangu kohaselt tõsta kuni 200 kilogrammist hantlit," märgib Conrad.
(Isegi vägilaserammuga maailmameistrite jaoks on biitsepsiga tõstmise ülempiiriks oluliselt nadimad 120 kilo.)
"Isegi tippvormis Lou Ferrignol poleks vähimatki šanssi võita," usub Conrad. "Neil elukatel polnud ainult kopsakad biitsepsid; ka nende rinna- ja õlalihased olid röögatusuured.
Türannosauruste käsivarred ja õlad olid jumitud — minu jalast suuremad. Nende ihuramm võimaldanuks inimese käe lihtsalt liigesest lahti rebida."
On siiski võimalik, et ürgloomast võistleja ei suudaks kõiki loetletud lihaseid käesurumisel kasutada.
Hüpoteese selle kohta, milleks T. rex õigupoolest oma käppasid pruukis, on kümneid, selgitab Conrad, kuid kõige tõsiseltvõetavamateks peetakse neid, mis pakuvad, et saurus võis käppade abil end kõhuliasendist püsti ajada, suuri lihatükke endale lõugade vahele loopida või hoida kinni emaslooma paaritumise ajal, mis uurijate hinnangu kohaselt pidi olema väga energiline protseduur.
Neid hüpoteese eelistatakse sellepärast, et need nõudsid käsivarre liikumist üles-alla nagu Barbie-nukul. Fossiilide uurimine on andnud mõista, et verejanulisim dinosaurus ei olnud võimeline käppi pöörama ega väänama.
"Tõenäoliselt ei oleks T. rex suutnud käesurumiseks vajalikku liigutust sooritada," osutab Conrad. "Nii et võib-olla saaks inimene tema üle võidu tehnilistel alustel."
