Inimese koormustaluvuse ülempiir on leitud — ja see on hämmastavalt kõrge
Ehkki meile meeldib uskuda, et inimvõimetel pole piire, kehtestab meie bioloogia siiski sellele, milleks me kehaliselt suutelised oleme, üsna range ülempiiri. Kus see piir aga täpselt asub?
2017. aastal otsustas rühm vastupidavussportlasi sellele küsimusele vastuse leida. Nende pingutuste tulemusel kogutud andmed võimaldasid teadlastel täpselt tuvastada inimese koormustaluvuse n-ö murdepunkti.
Teadusajakirjas Science Advances ilmunud uurimuse tulemused näitasid, et pärast baasainevahetustaseme (ingl RMR; resting metabolic rate — s.t päevas manustatud kalorite hulk) 2,5-kordset ületamist ei suutnud nende organismid enam energiavajaduse rahuldamisega toime tulla. Keskmise inimese jaoks tähendab see kalorite põletamist kiirusega u 4000 kalorit päevas.
2017. aastal üritasid kuus jooksjat 20 nädala jooksul järjest maratonidistantse läbides Ameerika Ühendriikide ühelt rannikult teisele joosta.
Määratud aja jooksul õnnestus see neist vaid kolmel. Sportlastega liikus kaasa teadlaste töörühm ülesandega jälgida protsesse, mis leiavad pikamaajooksjate kehades aset sel ajal, kui nad läbivad keskeltläbi kuus maratonidistantsi nädalas.
Uurijad püüdsid tuvastada inimorganismi „seedelimiiti“ (ingl alimentary limit), s.t piiri, millest edasi pole võimalik keha toimimiseks vajalikke kaloreid enam piisaval määral omastada.
„Koormustaluvuse piir paistab olevat vankumatu,“ nentis uurimuse vanemautor Herman Pontzer. „See seab ületamatu piiri inimkeha suutlikkusele.“
Koormustaluvuse piirini jõudes ei suuda organism enam kaotatud ressursse tasa teha. Isegi kui keha hakkab ammutama täiendavat energiat rasv- ja lihaskoest, ei piisa nendest varudest kauaks. Kui sportlased oleksid üritanud piiripealset koormust lõputult säilitada, oleksid nende kehad funktsioneerimast lakanud, kinnitas Pontzer.
Hea uudis on, et seedelimiidile ligilähedalegi jõudmine on tõeliselt muljetavaldav vägitegu. Kirjeldatud eksperimendis jooksid katsealused mitme kuu vältel kuuel päeval nädalas terve maratonidistantsi, enne kui ülempiir teadlastele selgeks sai. Tõtt-öelda paistsid sportlaste kehad seedelimiidi ületamist automaatselt ennetavat.
Mida aeg edasi, seda vähem kaloreid hakkasid taluvuseksperimendis osalenud sportlaste organismid põletama. Katse lõpuks põletasid nad u 600 kilokalorit päevas vähem kui kuuenädalase jooksuperioodi alguses.
Taoline tulemus annab mõista, et jooksjate kehad leidsid selleks, et jätkusuutmatuse piiri mitte ületada, võimalusi energiakadu kompenseerida muude organismi funktsioonide arvelt.
