Illusioonide kütkes – me ei suuda ette näha, kui palju vananedes muutume
Kui vanaks saamine on midagi sellist, millega eelistate oma pead mitte vaevata, võtke teadmiseks, et sel võib olla täiesti adekvaatne põhjus, vahendab The Daily Mail.
Nimelt on uurijad avastanud nähtuse, mida nimetatakse ajaloo lõpu illusiooniks ja mis seisneb selles, et me peame end alati ekslikult inimarengu lõppsaavutuseks.
19 000 inimest hõlmanud küsitluse raames selgitati välja, et tagantjärele oma elukäiku vaagides on meil lihtne näha, kui palju me oleme aja jooksul muutunud. Küll aga suudame pilku tulevikku suunates vaid väga harva aduda, kui teistsugused me kunagi hiljem olema saame.
Too avastus aitab selgitada, miks teismeliseeas endale tätoveeringut teha lastes ei arva keegi, et võib seda tulevikus kahetseda, ehkki paljudega tegelikult nii läheb.
Samamoodi on väljavaade juuste hallinemisest vanuse kasvades midagi, mida me enamasti isegi ette ei kujuta.
Teadlased palusid 19 000 isikul vanuses 18–68 eluaastat vastata küsitlusele, millega püüti välja selgitada nende väärtushinnanguid, isikuomadusi ja neile meeldivaid tegevusi.
Mõnel vastajal paluti meenutada viimase kümne aasta sündmuseid, teistel aga prognoosida, kuidas nad eelseisvatel kümnenditel muutuda võiksid.
Ameerika uurijate töörühm leidis, et kõigis vanuserühmades alahindasid kõik vastanud seda, kui suurel määral nad tulevikus muutuvad.
Näiteks küsimustiku selles osas, millega püüti analüüsida muusikamaitset, vastasid paljud, et kavatsevad esinejate nagu Coldplay või Rihanna loomingu kuulamist jätkata ka kõrges eas — hoolimata asjaolust, et nood muusikud on selleks ajaks tõenäoliselt ammuilma muusikategemise lõpetanud.
Uurimuse juhtiva autori, Harvardi ülikooli psühholoogi Daniel Gilberti sõnul näitasid tulemused, et ajas tagasi vaatavale 40-aastasele meenub rohkem kui mõtted tulevikku suunanud 30-aastasele.
Ta kommenteeris: "Paistab, et üks, mida me kunagi ei adu, on tõik, et meie tuleviku-minad mõtlevad meist täpselt samamoodi. Igas eas tundub meile, et n-ö naerame viimasena, ja igas eas me eksime.
Elu kujutab endast kasvamise ja muutumise pidevat protsessi ning meie uurimuse tulemused annavad mõista, et see kasvamine ja muutumine ei peatu mitte kunagi — hoolimata tõigast, et igas vahemikku 18–68 eluaastat jäävas vanuses tundub meile, et too protsess on suuresti päädinud."
Teine uurimusega seotud teadlane Jordi Quidbach Harvardi ülikoolist lisas: "Uskumine, et oleme jõudnud oma personaalse evolutsiooni tippu, tekitab meis meeldiva enesetunde.
Kogemused, mille käigus mõtleme, et "oleks ma siis teadnud seda, mida praegu tean" võivad meile pakkuda rahuldustunnet ja tähendusrikkust, samas kui adumus sellest, kui muutuva olemusega meie eelistused ja väärtushinnangud tegelikult on, võib meid panna kahtlema igas otsuses ja tekitada ahistavat ärevust."
