Auhindu jagati korraga kümnes valdkonnas:

Reproduktsioonipreemia anti uroloogile Ahmed Shafikile, kelle teaduslike testide käigus pandi rotile jalga vastavalt kas polüestrist, puuvillast või villast püksikesed ja tuvastati, et polüester avaldab pärssivat mõju rottide seksielule.

Majanduspreemia anti Mark Avisile ja tema kaaslastele, kes uurisid müügi ja turunduse vaatenurgast oletatavaid kivimite iseloomuomadusi.

Füüsikapreemia said Gabor Horvath kolleegidega, kes järeldasid, et valgekarvalised hobused on kõige kaitstumad parmude eest ja et kiilid tunnevad lausa surmavat tõmmet hauakivide suunas (ehk pihta) lennata.

Keemiapreemia anti lõpuks ometi Volkswagenile selle eest, et autotootja õppis näitama testidel autode heitgaasiemissioone tunduvalt väiksemana, kasutades automaatikat ja elektromehaanikat.

Meditsiinipreemia anti Christoph Helmchenile ja kolleegidele suure avastuse eest, et kui sul sügeleb ühel kehapoolel, on seda võimalik leevendada peeglisse vaadates teist kehapoolt kratsides.

Psühholoogiapreemia sai Evelyne Debey kolleegidega, kes laskis tuhandel valetajal ütelda kui tihti nad valetavad, ja üritades tuvastada, kas neid saab uskuda või mitte.

Rahupreemia sai keegi Gordon Pennycook kaaslastega uurimuse eest "Pseuditähendusrikka "pullikaka" vastuvõtust ja avastamisest." Jutt on mõistagi ühiskondlikust jamaajamisest, mille analüüsimiseks töötasid nad välja "pullikaka vastuvõetavuse (Bullshit Receptivity) skaala (BSR).

Bioloogiapreemia said koos Charles Foster, kes püüdis elada looduses kord mägra, kord saarma, kord hirve, kord rebase, kord linnuna ja Thomas Thwaites, kes ehitas endale tehisjäsemed, et neljal jalal elada kitsedega koos karjas.

Kirjanduspreemia sai Fredrik Sjöberg, kes kirjutas autobiograafilise raamatu naudingust, mida ta tunneb korjates vastavalt kärbseid, kes on surnud ja kärbseid, kes veel ei ole surnud.

Tajumispreemia said Atsuki Higashiyama ja Kohei Adachi, uurimuse eest, kuidas maailm paistab kui kummardada ja oma jalgade vahelt seda vaadata.

Tseremoonial osales ligemale 1100 inimest, kusjuures ka laureaadid ei häbenenud šõus oma panust anda. Teadusmaailma oodatuimate Nobeli preemiatega seob seda üritust vaid pilamisi võetud nimi Ig Nobel, mis viitab siiski ignorantsusele, mitte niivõrd väljaspool kasti mõtlemisele.