See tähendas, et saalid sisustati vastavalt peenema publiku maitsele ning kinokülastajatelt oodati väljapeetud käitumist, vahendab ajakiri Imeline Ajalugu.

1927. aastal esilinastusid aga esimesed helifilmid ja kinokülastajate arv kasvas plahvatuslikult.

"Uuel" publikul polnud raha, et osta kinos pakutavaid kalleid jooke, küll aga jaksasid nad osta tänaval müüdavat odavat suupistet popkorni.

Mõnes kinos kehtestati seepeale reegel, et popkornituutuga sisenedes tuleb see koos üleriietega garderoobi jätta.

1930. aastate tihenenud konkurentsis tuli kinodel aga ellujäämise nimel publiku reeglite järgi mängima hakata.

Näiteks Dallases otsustas üks 80 kino omav ettevõte, et hakkab ise popkorni müüma, välja arvatud viies peenemas saalis. (Vaid kaks aastat hiljem ähvardas neid viit saali aga pankrot.)