Samale allikale (ehk siis Theravada munkade käitumisõpetuse Vinaya) tuginedes võib kinnitada, et neile on keelatud süüa kümmet eri liiki liha:

  1. Inimene - oma liigikaaslasi ei sööda
  2. Elevant
  3. Hobune - elevandi ja hobuse liha ei tohi süüa, sest nad kuuluvad kuningale
  4. Koer - koera ei sööda, sest ta on raipesööja
  5. Madu - madu ei sööda, sest ta on lihtsalt jäle
  6. Lõvi
  7. Tiiger
  8. Leopard
  9. Karu
  10. Hüään või hunt - viimase viie liha ei sööda, sest nende liigikaaslased saavad sellest lõhna järgi aru ja võivad kallale tulla.

Karmid reeglid kehtivad küll vaid munkadele.

Lihasöömise tabudest

Kahtlematult, läbi aegade on nälg sundinud inimesi katsetama igasuguste toitudega, ning usunditega ongi üritatud seda käitumist korrigeerida. Kõige karmimad reeglid on juutidel (kelle toit peab olema kosher) ja muslimitel (kes loevad koraani täht-tähelt).

Sügavamatel kriisiaegadel on hirmutatud ka inimesi kõlakatega, mida kõike nende toidu sisse on segatud, vihjates nii inimlihale, koera-, hobuse-, isegi rotilihale.

Hobuseliha söömine on tabuks näiteks ka mustlaste ja juutide seas, alates aastast 732 on ka rooma-katoliku kirik võidelnud hobuseliha söömise vastu, sest seda peeti muinasgermaanlaste paganlikuks ilminguks. Inglismaal oli esimesi skandaale seoses loomaliha sisse segatud hobuselihaga juba 19. sajandi keskel. Aga see oli ka aeg, kus hakati tõsisemalt inimlikke elutingimusi nõudma.

Koeraliha söömine on tabuks veel laiematel aladel, ka muslimitel ja juutidel, kuigi sõjaaastail on seda siiski ette tulnud, näiteks Pariisi piiramise ajal (1870-1871) seisid inimesed pikkades järjekordades, et lihunikult koeraliha osta.

Sealiha söömine on keelatud islamis, judaismis, mõnedes kristusevooludes, kuna ta oli keelatud juba ka muistses Foiniikias, Egiptuses ja Babüloonias. Enamik maailma siiski peab sealiha söödavaks.

Veidramaid tabusid

Üks kummalisemaid tabusid on Somaalias - osa klanne keeldub söömast kalu ja isegi abiellumast teiste klannide liikmetega, kes kalu söövad.

Putukate söömine on aga religioosselt lubatud isegi islamis ja teatud liikide osas ka judaismis. Põhjus, miks neid ei sööda, on pigem pärit isiklikust vastumeelsusest.

Mõnes džainismi, budismi ja hindusimi vooludes on keeld süüa sibulat. Hiina budism keelab aga lisada toidule küüslauku.

Ütle veel, et maitse üle ei vaielda.