Tegelikult võib neid inimesi olla isegi rohkem, kuid mõnedel juhtudel panevad kasutatavad ravimid inimesed lihtsalt vahejuhtumid unustama, vahendab Mosaic. Need, kes aga päriselt ärkvel on ning seda ka teadvustavad, lõpetavad tihti hullumeelsuse piiril.

Näiteks on juhtumeid, kus inimesed on operatsiooni ajal ravimite tõttu kehaliselt halvatud, kuid täie teadvuse juures ja tajuvad iga liigutust, mis nende kallal tehakse. Sellisest traumaatilisest kogemusest üle saamine on hiljem väga keeruline: iga väikseimgi eluline olukord võib taas ebamugava olukorra meelde tuletada ning tihti võivad seetõttu tekkida ärevushäired.

Siiani tundmata põhjused

Tegelikult ei tea me siiani, kuidas täpselt narkoosiks kasutatavad gaasid toimivad. Arvatakse küll, et kemikaalid muudavad neuronite aktiivsust ning vähendavad erinevate ajupiirkondade aktiivsust või ajupiirkondade vahelist suhtlust. Mis aga ajus ja närvirakkudes täpselt toimub, me siiani ei tea.

2007. aastast on USAs, Washingtoni Ülikooli juures asuv anesteesia teadvustamise register kogunud erinevate juhtumite kirjeldusi, kus inimesed narkoosist ärganud on, et nendest järeldusi teha. 12 aasta jooksul kogutud raportid viitavad, et enamasti väljendub narkoosist ärkamine häälte kuulmises. Kuna silmad on inimestel operatsiooni ajal kinni ning keha on piisavalt tuim, et neid avada ei saa, on visuaalsed kogemused pigem haruldased.

Kummalisel kombel ei kao halvatuse juures ära valu - vähemalt 70 protsendil kogutud juhtudest ütlesid ärganud patsiendid, et tundsid valu. Raportidest leiab detailseid kirjeldusi nii skalpellilõigete valu kui ka põlve metallplaatide paigaldamise tunde kohta. "Ma kuulsin puurihäält ning tundsin kuidas terve mu jalg puusani värises," kirjeldas oma läbielamisi näiteks üks patsient. Selliseid juhtumeid on USAs asuv register kokku kogunud vähemalt 340.

Tihti on inimesed ärgates segaduses, ei tea kus nad asuvad ning veel vähem saavad aru, miks nad ärkvel on. Kui arusaamine tuleb, seguneb surmahirm liigutamisvõime puudumisega ning tekib uskumatu paanikahoog, mille väljendamiseks inimesel mingisugust võimalust ei ole. "Neil ei ole mingit aimu, mis toimub ja miks," selgitas Washingtoni Ülikooli teadlane Christopher Kent, kes registris kirjeldatud lugusid põhjalikumalt uurinud on.

Uuringud näitavad eri tulemusi

2014. aastal Ühendkuningriigis läbi viidud uuringu raames koguti aasta vältel andmeid sellistest juhtumitest kohalikes haiglates. Kui esialgu arvati, et ärgata võiks umbes üks patsient 19 000-st, selgus, et tegelikult võib 8000 patsiendist üks olla pärast narkoosi teadvuse juures.

Antud uurimuse kriitikud ütlevad aga, et uuring hõlmas vaid juhtumeid, kus patsient ise haiglasse pöördus ning juhtumist teada andis. See tähendab, et mitmed inimesed võisid tegelikult juhtumi ravimite mõju tõttu ära unustada või tundsid end lihtsalt väga ebamugavalt ja ei soovinud hirmuäratavat juhtumit seda kirjeldades uuesti läbi elada.

Värskemates uuringutes on kasutatud spetsiaalset käevõru, mis aeglustab käes tuimestavate kemikaalide levikut ning võimaldab patsiendil seega pärast narkoosi jätkuvalt mõnd aega kätt liigutada ning seeläbi reageerides küsimustele vastata. Tulemused on hirmutavad.

Näiteks selgus kuue haigla raames läbi viidud suurest uuringust, et koguni 4,6 protsenti kõigist patsientidest olid pärast narkoosi jätkuvalt teadvuse juures ning koguni 1,9 protsenti kõigist patsientidest vastas käeliigutuste abil, et tundsid pärast narkoosi jätkuvalt valu. Need numbrid on oluliselt suuremad, kui varasemad uuringud näidanud on.

Kas valu, mida sa ei mäleta on oluline?

Seega lähtub tulemustest, et mitmed inimesed võivad operatsiooni algstaadiumis valu tunda, kuid pärast operatsiooni unustavad selle lihtsalt ravimite mõjul ära. Kuue haigla uuringu läbi viinud Robert Sanders oli küsimuse eetilisest poolest huvitatud ning viis läbi ka avaliku arvamuse uuringu, et teada saada, mida inimesed arvavad.

Enamik inimesi arvas, et narkoos ainuüksi ei ole piisav, samas oli aga ka üllatavalt suur vastajate hulk, kelle silmis oli esialgu tuntav valu täiesti normaalne, eeldusel, et see pärast meelest pühitud on.

Sandersi sõnul on hädavajalik, et uurijad jätkuvalt selgitaks välja, kui suured narkoosist ärganute numbrid tegelikult on, et probleemi põhjused välja selgitada ning arstiabi üldist toimimist parandada.