Hea küsimus: kui kõrgelt kukkudes on võimalik ellu jääda?
Me teame päris kindlasti, et inimene võib elada üle kukkumise vähemalt kuue kilomeetri kõrguselt.
Nii kõrgelt kukkus II maailmasõja ajal alla USA lendur Alan Magee, kes hüppas lennukist välja ilma langevarjuta. Ta kukkus läbi klaaskatuse, mis tõenäoliselt aitas kokkupõrkel saadud lööki hajutada.
Minnesota osariikliku ülikooli füüsika- ja astronoomiateaduskonna professori James Kakaliose hinnangul on ellujäämise juures äärmiselt oluline see, kuidas ja kuhu inimene kukub.
„Mida pikemaks suudab inimene allakukkumise aega venitada, seda väiksemat jõudu on vaja tema peatamiseks,“ selgitas prof Kakalios. „Mis juhtub, kui lööte rusikaga vastu seina? Kuna sein on tahke ja liikumise algusest kokkupõrkeni kuluv aeg lühike, on löögi jõud suur.
Inimestel, kes on kõrgelt kukkudes ellu jäänud, on aga õnnestunud seda aega pikendada — kas või ainult mõne millisekundi võrra. Kolm millisekundit on ühe millisekundiga võrreldes kolm korda pikem aeg ja see ajavõit tähendab, et inertsimomendi samaväärseks muutmiseks on tarvis kolm korda vähem jõudu.“
Teiseks oluliseks teguriks on laskumise aeglustamine. Mida suurem on kukkuja pindala, seda rohkem on vaja energiat õhu eemalesurumiseks ning seda aeglasemaks kujuneb kukkumine.
„Lendorava asend“ — kõhuli, käed-jalad harali — on allakukkumiseks parem kui jalad või pea ees langemine.
„Õhutakistuse suurendamine aitab kõige tõhusamalt ellu jääda,“ kinnitas prof Kakalios. Ilmselgelt on parimaks lahenduseks langevarju suur pindala. Kui teil langevarju aga käepärast pole, kukkuge kõht ees või proovige pöörelda.
„Kui viskate pilvelõhkuja katuselt alla püstise pliiatsi, võib see inimese tappa,“ tõi prof Kakalios näite. „Kui see aga kukub külitsi ja õhus pöörleb, pole see tõenäoliselt eluohtlik.“
Alan Magee kukkus alla 6000 meetri kõrguselt, nii et me teame, et ellujäämine sellelt kõrguselt kukkudes on võimalik. Kas aga veelgi kõrgemalt?
„Kõrgemal on õhk hõredam. Kukkuja võib hakata pöörlema nii kiiresti, et veri tulvab pähe ja tapab ta. Võimalik on ka suure kõrgusega kaasneva õhutakistusliku hõõrdumise tõttu põlema minna — sellepärast peavadki kosmosesüstikud olema kaetud kuumuskindla kihiga,“ selgitas füüsik ning San Franciscos tegutseva hariduskeskuse Exploratorium asedirektor Paul Doherty.
Kui saavutatud on tippkiirus (suurim võimalik kiirendus, mis keskmist kasvu inimese puhul tähendab kukkumist kiirusega u 200 km/h), pole enam vahet, kas lisate Magee kuue kilomeetrisele rekordile kilomeetri või kolm — teie kukkumist see ei kiirenda, märkis Doherty.
Liiga kõrgelt kukkumist alustades tähendab väiksem õhurõhk aga, et kukkuja veri võib minna keema. Usutavasti juhtub see umbes 19 kilomeetri kõrgusel, kuid usaldusväärseid andmeid on vähevõitu ning Doherty usub, et probleem ei pruugi ilmneda allpool 30 kilomeetri piiri.
NASA on skafandri kandmise teinud siiski kohustuslikuks juba alates 15. kilomeetrisest kõrgusest.
Kas see tähendab, et teoreetiliselt peaks olema võimalik ellu jääda ka veidi vähem kui 19 kilomeetri kõrguselt kukkudes?
„Ütleme, et 18 kilomeetri kõrguselt,“ oletas Doherty. „Isegi 30 kilomeetri kõrguselt, kui kukkuja pärast teadvuse kaotamist uuesti toibub. Ja kui veri keema ei hakka. Ja kui õnnestub lööki millegagi pehmendada.“
