Saksamaa suurim ja Euroopa üks suurimaid panku Deutsche Bank leiab, et kaugtöö on privileeg, mille tegijaid peaks selle võimaluse eest maksustama, nimelt 5% iga kaugtöö-päeva eest.

Teine variant oleks nõuda seda maksu tööandjalt iga töötaja eest, kellel pole oma töö tegemiseks kindlalt lauda.

Sel viisil kogutud raha võiks kasutada madalapalgaliste töötajate aitamiseks, kes võivad kaugtöö-privileegist ainult unistada. Aga ka hiljuti töö kaotanute ja nende, kes pidid töö kaotamise järel võtma madalama tasuga ametikoha, toetamiseks.

Asi polevat ainult selles, et töö iseloom kõigile kaugtöövõimalust ei paku. Töö jaoks kuskil käija peab arvestama ka lisariskidega tervisele jm.

DB ökonoomikud leiavad, et selline maksustamine ei muudaks keskmise kaugtöötegija elujärge halvemaks, sest ta säästab nagunii töö- ja elukoha vahel reisimise, töölõunate ja tööriiete puhastamise arvelt.

Kaugtöömaksuga saaks iga aasta hinnanguliselt koguda näiteks USAs 41,4 miljardit, Saksamaal 20 miljardit ja Ühendkuningriigis 7,8 miljardit eurot.

Näiteks 35 000 inglise naela aastas teeniv briti kaugtöötaja peaks oma privileegi eest maksma vähem kui 7 naela päevas. Üle riigi sel moel kogutud lisamiljardid kuluks aga marjaks 12%-le üle 25 aasta vanustest UK elanikest, kes tavatööga miinimumpalka teenivad.

DB ökonomistid leiavad kokkuvõttes, et kaugtöö tegijad panustavad majanduse infrastruktuuri vähem kui teised, kuigi naudivad endiselt kõiki selle pakutavaid hüvesid. See on majanduse jaoks suur probleem.