Algne idee pärines Ühendriikide kodusõjas mõlema poole haavatuid ravinud Annilt, kes leiutas Emade sõpruse päeva, et vaenupooli talle käepäraste vahendite abil veidi lepitada.

Emadepäeva komme levis massidesse aga pärast Ann Jarvise surma 1905. a, kui selle kultiveerimiseks hakkas tõsist promotööd tegema ema kaotusest löödud tütar Anna.

Annale lausa elukutseks kujunenud emadepäeva kultiveerimine leidis palju ühiskondlikku toetust, eriti lillemüüjatelt. See oli viimastele mõistagi kasulik, kuna võimaldas rohkem teenida.

Anna Jarvis jõudis mingil hetkel aga kiiresti kommertslikuks kujunenud tähtpäevast siiski tüdineda.

Ta alustas 1920ndate alguses uut, senistele pingutustele vastupidist promokampaaniat - emadepäeva algupärase tähenduse meenutamiseks, mis seostub heade tunnetega ema vastu, mitte kingituste, kaartide, lillede ja muu müüdavaga.

Jarvise meelest olnuks parim emadepäevakink emale selleks ajaks külla minna või talle vähemalt pikk kiri saata.

Ristikäik kommertsi vastu kestis kaua, praktiliselt naise elu lõpuni, aga ei viinud sihile.

Ei aidanud kohturünnaku-ähvardused, ei katse emadepäeva patenteerida, ei muud võtted. Ka ei taltunud rünnakutest arvukad heategevuse-korraldajad, kes emadepäeva toel jõudsalt raha kogusid.

Anna Jarvis suri 1948. aasta novembris, üksi, võlgades ja vaimuhaigla asukana. Ta ravilviibimise maksis tema teadmata osaliselt kinni grupp lillemüüjaid, kes olid emadepäeva massidessetoojale endiselt tänulikud.

***

Emadepäeva tähistatakse enamustes riikidest mai teisel pühapäeval. Eri paikades tähistatakse seda praktiliselt igal võimalikul kalendrikuul - v.a jaanuaris, juulis, septembris. (allikas: Vikipeedia)