Vähem kui sajand tagasi olid aluspüksid naise jalas veel suur häbiasi ning nendest rääkiminegi oli tabu. Eestlannade püksikutest teeb ülevaate ajakirja Imeline Ajalugu jaanuarinumbris Made Uus.

Veel 20. sajandi esimestel kümnenditel ei tunnistanud Eestis ja mujal Läänemere ümbruses enamik vanemaid maanaisi aluspükse, jäädes kuni surmani truuks linasele jätkuga särgile ja kandadeni ulatuvale alusseelikule.

Jalasääri katsid põlveni ulatuvad sukad, mis seoti sukapaelaga ümber sääre kinni. Külmal ajal mähiti reite ümber villaseid rätikuid.

19. sajandi teisel poolel peeti aluspükse korralikule naisele sobimatuks siivutuks riideesemeks, samuti peeti aluspükse kõrgema klassi mittetarvilikuks riidehilbuks ja “mõisapreilide veiderduseks”.

Naised ei kandnud pükse isegi mitte rasketes ilmaoludes. Vaatamata mitmele paksule ja pikale seelikule olnud põlved ja reied talvisel heinaveol külmast täiesti sinised ja tundetud.

Nii Eestist kui ka näiteks Soomest on säilinud kirjeldusi selle kohta, kuidas naised õhtul ahjupaistel valutavate põlvede ja veriste reite pärast nutsid.

Selles, et toime tuldi ilma püksteta, on suur osa alusseelikutel. 1920. aastatel õmmeldi veel volangiga alusseelikuid spetsiaalselt selleks kootud riidest. Külmal ajal kanti mitut seelikut üksteise otsas nii, et kehvemad all ja paremad peal.

Igal naisel oli ka punane või punase musta triibuline alusseelik menstruatsiooni ajaks. Samuti oli jätkuga särk. Särgi alumine osa oli jämedamast takusest riidest, kuna see läks pestes kergemini puhtaks.

Ühed esimesed aluspükstekandjad – prostituudid

Soomest on teada, et kõigepealt hakkasid 19. sajandi alguses aluspükse kandma suurkaupmeeste ja riigiametnike prouad, kellel oli suhteid välismaaga.

1830. aastatel olid naiste aluspüksid siiski veel väga haruldased. Keskklassi linnakäsitöölised ja härrasrahva teenijad, kelle kaudu püksid lihtrahva naisteni jõudsid, ilmuvad pärandikirjade järgi pükstega naiste sekka 1840. aastate lõpus.

Neile järgnesid 1860. aastatel prostituudid, kes moodustasid omaette sotsiaalse rühma esimeste püksikandjate seas – olles ise pärit madalamast ühiskonnakihist, meenutasid nende riidevarud kõrgema seisuse naiste garderoobi.

Eesti vanimad teadaolevad naistepüksid aastast 1886 kuulusid sakste teenijannale Tartus.

Eesti Rahva Muuseumi etnograafilises arhiivis on teade 1896. aastast Türi kihelkonnast, kus aluspüksid olid jalas teise klassi tüdrukul külakoolis: “Üks tüdruk tulnud kooli ja hõisanud, et minu õde oli Tallinnast kodus ja tegi minule püksid, teised kiskunud sabad üles, et pükse näha. Need olnud meeste lõike järgi, esiosa seljal seotav, tagaosa nööpidega küljel kinni, allapoole põlvi ulatuvad.”

Samuti on teada, et 1898. aastal Räpina kihelkonnas sündinud naise emal olid sajandivahetuse paiku tagant lahtised püksid.

Need vähesed talupojanaised, kes aluspükse kandsid, oli enamjaolt seotud teenistusega mõisas ja said seal lähemalt tutvuda härrasrahva pesudega ning võtsid omaks pükste kandmise ja tegumoed.

19. sajandi lõpuks kuulusid ka Eestis paljude provintsiharitlaste – õpetajate, pastorite jt ‒ naised püksikandjate hulka.

Pükste levikule aitasid kaasa suuremate keskuste müügikohad, laadad ja turud – sealt saadud pükstelt võeti šnitti kodus järgi tegemiseks.

Muhust on teada, et saarele jõudsid püksid meremeeste kaudu veidi varem kui mujale mandrile. Valmis õmmeldud pesupükse said endale esialgu lubada vaid vähesed, alles 1930. aastate keskpaigas muutus poepesu üldkasutatavaks.

Artikli avapildil: Eesti Rahva Muuseumis säilitatavad Eestimaa naise aluspüksid, 19. sajandi lõpust (1886 Tartu), teadaolevalt esimesed.

Täispikka artiklit saab lugeda Imelise Ajaloo 2015. a jaanuarinumbrist.