Anglosaksi maailmas on juba laialdaselt moodi läinud ka see, et ettekandjale öeldaksegi vale nimi, oodates eriti suure huviga, milliseid vigu seejärel kohvitassilt välja võib lugeda. Ja kohati on Starbucks pidanud seetõttu ka pehmendama oma nõudeid kliendilt nime küsida. Maailm juba irvitas nende keti üle.

Virginia osariigis McLeanis asuvas Langleys (asub otse Washingtoni külje all, mitte segi ajada Atlandi ookeani äärse samanimelise sõjaväebaasiga) asub aga USA luurekeskagentuuri (CIA) peakorter ja mõistagi pandi ka seal oma töötajate tarbeks käima Starbucksi kohvik.

Agentuuris, kus oma nimesid eriti kasutada ei taheta, ja mille töötajad niigi kasutavad pigem varjunimesid, tekkis nimeliste kohvitasside pärast tõeline probleem. "Minu poolest võiksid nad kasutada kasvõi varjunime "Polly-O augujuust" nentis Washington Postile CIA toitlustusülem, kes mõistagi oma nime ajalehes avaldada ei tahtnud. Mistahes nime andmine ettekandjale on tekitanud agentuuri töötajais tõsist ebamugavustunnet.

Nimelise kohvitassi idee lihtsalt ei sobinud sealsesse keskkonda. Isegi firma nime Starbucks ei ole saanud peakorteris avalikult välja panna - on ju ka kohvik seal ametlikult vaid "kauplus number üks". Kohviku töötajad läbivad Langleys tõsise taustakontrolli, peakorteris ringi liikudes peavad neil saatjad kaasas olema ja isegi mujal Starbucksides välja antud kliendikaardid seal ei kehti, sest avaldaks muidu agentuuri töötajate andmeid. Majas, kuhu töötajad isegi mobiiltelefoni kaasa ei tohi võtta.

Langley töötajate ja ka kohviku külastajate arv pole ametlikult teada, aga Washington Posti andmetel on neid tuhandeid ja enamik neist istub väga sageli ka kohvikus. Hommikuti ja pärastlõunal ulatuvat järjekord lausa kohvikust koridori välja.

Kohvikus kuulvat ka palju võõraid keeli, olgu saksa või araabia keelt, kuna agentuuri külastab ka inimesi väljastpoolt. Ja paraku ka tööasjadest rääkimisest ei suudeta seal kohvikus hoiduda.