Autoga Euroopas: petised, vargad ja röövlid parklates ja kuidas neid vältida

 (26)
Autoga Euroopas: petised, vargad ja röövlid parklates ja kuidas neid vältida
Ylle Tampere

Uku Tampere, kes kaubiku roolis on mõõtnud sadu tuhandeid kilomeetreid Euroopa teid, annab nõu, kuidas ennetada võimalikke ebameeldivaid vahejuhtumeid parklates. Petised, vargad ja röövlid pole tavatu nähe – neid jagub kõikjale, kus rohkem rahvast liigub. Iga kord autot peatades peab olema tähelepanelik.

Kus on inimesi ja nende asju, seal on ka pahalasi, kellel teiste asju vähemalt nende endi arvateds rohkem vaja läheb.

Mõne nädala eest Saksamaal kiirteeäärses parklas õnnelikult lõppenud vahejuhtum tuletas taas kord meelde pahaaimamatut reisilist varitsevad ohud. Panen siinkohal aastate jooksul saadud kogemused kirja.

See on ju minu käekott!

Holy shit, that is my handbag! WTF!” hüüatas reisikaaslane, kui pärast lühikest une- ja vetsupausi Saksamaal A2 kiirtee ääres asuvast parklast väljasõidul keset teed vedelevat imelikku eset piidlesime.

Õnneks olid vargad seekord nii palju inimesed, et asetasid varem näpatud käekoti kohta, kus me seda parklast välja keerates kindlasti märkaksime.

Ja õnneks otsisid nad sularaha, mida selles kotis ei olnud. Pass ja pangakaardid neid ei huvitanud ning seekord jäid pikanäpumehed soovitud saagita.

Mõtlesin siis, et keegi või miski hoidis meid väga, sest autos olid armatuurlaual nähtaval kohal kaks nutitelefoni ning käekoti all seljakott süleri ja tahvelarvutiga, juhi peakohal laekas minu rahakott.

Seotud lood:

Ilmselt tõmbas erkroheline kogu käekott tähelepanu ning ajapuuduses ülejäänud kraamile näppajatel silmi ei jagunud. Meie õnneks, sest see väärtuslik õppetund rahaliselt midagi ei maksnud.

Kümme sekundit tähelepanematust

Kuidas see kõik ikkagi võimalikuks sai? Peatusime keset ööd, umbes kella kolme ajal pilkaselt pimedas parklas, magasime oma istekohtadel 1,5 h.

Enne sõidu jätkamist läks kaasreisija tualetti ja mina sirutasin ennast auto kõrval ja vaatasin korraks auto taha, kas tuled põlevad, kas numbrimärk on puhas jne.

Olin kabiinist eemal umbes 10 sekundit, kõrvalistuja uksest kõige kaugemal – juhipoolse tagumise ratta juures. Aega oli piisavalt, et varas jõuaks kõrvalistuja ukse avada, haarata esimesena kätte juhtuva erkrohelise käekoti ja sinnasamma öhe kaduda.

Takkajärele on raske öelda, mis on hirmsam – kas teadmine, et keegi võttis autost käekoti, või asjaolu, et parkla nurkades, pimeduse varjus on teised inimesed, kes jälgivad, vaatavad ja võimaluse tekkides seda kasutavad.

Meeldetuletuse võrra rikkamana pean tõdema, et see ei ole midagi uut. Just sel põhjusel hoian kaubiku kongi uksed eraldi lukus igal ajal. Nüüd hoian kõik uksed lukus.

Kongi lukustamise harjumus jäi käe sisse pärast vahejuhtumit Londoni kesklinna ummikus: päise päeva ajal sai tigusammul veninud autodevoos üks kiirete pikkade näppudega tegelane lahti mu kaubiku tagauksed, püüdes sealt kiiresti midagi väärtuslikku leida. Minu taga sõitnud juht aga reageeris ja pätt põgenes saagita.

Lugu jätkub SIIN

Pimeduse varjus on pahalastel lihtne toimetada Uku Tampere