Antarktika muutub vaikselt prügimäeks

Enamik inimesi kujutab Antarktikat ette karmi, kuid rikkumata maastikuna, kus teravate mäetippudega vahelduvad säravad jääväljad, millel askeldavad ringi pingviinid. Kuid Antarktikal, eriti selle jäävabadel aladel, kus asuvad uurimisjaamad, on ka süngem ja räpasem pool.

Jena ülikooli teadlaste koostatud raport maalib sellest külmast maailmajaost üsna nukra pildi.

Rannikust 120 kilomeetri kaugusel paiknevat Kuningas George'i saart – Antarktika uurimise olulist rahvusvahelist tugipunkti, ilmestavad tänapäeval lagunenud majakesed, prügihunnikud ja õlised rannad. Roomikud ja rattad on kiskunud üles niigi vähese taimestiku, sealhulgas haprad kohalikud samblikud. Suvalistes lahtistes aukudes vedeleb vanu autoakusid, õlipurke ja mürgiseid kemikaale.

Raporti ühe autori Hans-Ulrich Peteri sõnul tegutseb Fildese poolsaarel ligi 40-ruutkilomeetrisel alal aastaringselt üks Vene, üks Hiina, üks Uruguai ja kolm Tšiili uurimisrühma. Olenevalt hooajast elab alal 100 kuni 300 inimest ning eelmisel aastal võeti vastu üle 900 turisti.

Saare omanäoline taimestik, mis uurijad omal ajal kohale meelitas, on tõsise surve all ning peaaegu kõik saarel tegutsevad uurimisjaamad tekitavad isegi praegu pidevalt uusi ohtlikke jäätmeid. Suur osa viimase 45 aasta jooksul maha maetud prügist on vahepeal maa alt välja kulunud ja lendleb nüüd mööda saart ringi.

Probleem on keeruline ka juriidiliselt, kuna saastajaid saavad vastutusele võtta ainult nende kodumaad, aga enamik prügikollidest on riigitöötajad.